26 september 2021

Tööst

 Huh. Viimane nädal on olnud päris intensiivne. Kui ma siin millalgi kirjutasin, et proovin hakata sügisel põnevamat ja kirjutamisväärsemat elu elama, siis ma ei teadnud, et NII põnevat. Aga alustan parem algusest.

Või siis veel varasemast ajast. Astume näiteks aastasse 2010, mil ma väga noore ja väga kogenematuna asusin tööle e-kaubandusse. Mõelda vaid, minu esimene päris töö! Olin vaimustuses ja põnevil ning täis tahet kõike uut kogeda. Kümme aastat hiljem oli vaimustus otsas ja maad võttis tüdimus. Elus on ju ikka nii, et joovastus ja õnnetunne väga pikalt kesta ei saa ning kui need läbi saavad, tuleb mõelda, kas minna, mitte minna, jääda, mitte jääda. Nii avastasin ka mina end vahel tööportaalides surfamast, ise endale kinnitades, et hoian lihtsalt trendidel silma peal. 

Juunikuus, natuke pärast jaanipäeva, mil töömotivatsioon oli eriti madal, läksin uuesti tööportaali ja leidsin sealt väga huvitava pakkumise. Kohe nii huvitava, et jäin seda pikemalt vaatama ja tulin kohe järgmistel päevadel tagasi, et uuesti vaadata. Hmm. Tundub, et see on töö, mida ma teha tahaksin, aga kas ka oskaksin? Ja veel suurem küsimus: kas ma sinna ka läheksin? Pärast pikka ja otsustusvõimetut vaagimist otsustasin, et kandideerimine ei maksa midagi - saatsin oma CV ja kaaskirja ära ning jäin edasisi samme ootama? Ise kinnitasin endale, et ega ma niikuinii sinna saa, sest raudselt on terve Eesti täis parema kvalifikatsiooniga inimesi. 

Tuli tagasiside, kutsuti vestlusele. Paluti saata proovitöö. Proovitöö saatmise faasis oli mul maailma suurim alaväärsustunne, nii et olin väga lähedal kogu kandideerimisprotsessi katkestamisele - ma lihtsalt tundsin, et ma ei oska, ei taha ega suuda mitte midagi ja üleüldse ei sobi ma uuele töökohale, sest - ma ei oska mitte midagi. Viimasel õhtul enne tähtaega aga tegin ruttu proovitöö valmis ja otsustasin, et olgu, ma olen vähemalt omalt poolt kõik teinud - kas just parima, aga siiski. 

Tuli vastus. Selgus, et olin kuidagiviisi suutnud jätta parema mulje kui teised ja selle töökoha endale saada. Esialgne meeletu rõõm segunes ahastusega - ma pean ju nüüd olemasolevas töökohas ütlema, et ma sealt ära tahan minna! Kuidas ma seda teen? Mulle ei meeldi üldse sellised potentsiaalsed konfliktiolukorrad ja kuigi ma ei arvanud, et mul nägu lahkumisavalduse peale täis sõimatakse, siis ikkagi rõõmust hüppamist ma ka ei eeldanud. Saatsin siis lahkumisavalduse meiliga ära, närisin veidi ärevusest küüsi ja ...

Nüüd, täpselt üks kuu ja üks nädal hiljem olen ma uues töökohas. Esimene nädal on seljataga ja oi-oi, ma valetaks, kui ma ütleks, et see lihtne on olnud. Tööd on olnud palju, uute asjade õppimist samuti ning aeg ajalt on mul ikkagi tunne, et ma ei saa üldse aru, mida ma teen. Aga nii-nii äge on! Mulle nii tohutult meeldib, et kui ma päeva lõpus väsinuna koju vaarun, siis ma tunnen, et olen ikka midagi ära teinud. Lisaks on vahe eelmise töökohaga meeletult suur - töötan ma nüüd nimelt asutuses, kus lisaks minule on u 600 töötajat, nii et väga suur osa ajast kulub mul arusaamisele, kellega ma millegi jaoks üldse suhtlema pean.

Nii et hoidke mulle pöialt, et ma ikka hakkama saaks.

Ah et kus ma nüüd töötan? Seda ütlen ma siis, kui ma töökaardi kätte saan, aga seni võin öelda, et mu tööülesanded on väga suurel määral lastega seotud.

Seni aga pilt mu esimesest tööpäevast.





7 kommentaari:

Katarina von Blogger ütles ...

Palju õnne uue töökoha puhul ja loodan, et Sul läheb seal hästi. 😊

Madli ütles ...

Aitäh! Ma annan endast parima :)

notsu ütles ...

Palju õnne ja rohkem kui ühel puhul :)!

Madli ütles ...

Aitäh!

kertu ütles ...

Ja, mul on samuti su üle hea meel!

Ebapärlikarp ütles ...

Palju õnne uue töökoha puhul! Tean seda tunnet, isegi juba seitsmes kuu uues töökohas jookseb ja elevus ei ole veel raugenud :D

Aga ma tahtsin küsida hoopis teist asja... Lugesin, kuidas Sa kirjeldasid seda kandideerimise protsessi - kartsid kogu aeg, kas SINA neile sobid. Kui mina kuhugi kandideerin ja vestlusele lähen, olen alati läinud vaatama, kas NEMAD minule sobivad :D Paberi peal võib mingi tööpakkumine ju superhea tunduda, aga vestlusel ei lähe ma küll ainult iseend tõestama, vaid tahan just aru saada, mis inimesed seal pool on, kas MINA tahan sinna meeskonda minna. Ka Sul siis polnud üldse nii?

Madli ütles ...

Jaa, seda mõtlesin seda loomulikult ka, aga seda pigem enne kandideerimist. Loomulikult vaatasin ka vestlusel, mida pakutakse ja kuidas minu nõudmistesse suhtutakse - näiteks otsustasin poole kandideerimisprotsessi peal palka juurde küsida :) Ja eks ma ikka rääkisin ka, et mul on töökoht olemas, nii et väga meeleheitel ma pole. Siin kajastasin ma pigem seda enda murelikumat poolt - eks ikka tuleb (vähemalt mul) ette hetki, kus muutused tunduvad hirmutavamad, kui nad tegelikult on.