Viimati rääkisin, millist stressi tekitas töökohavahetus. Ei saa muidugi öelda, et kogu stress negatiivne oleks olnud, sest inimene vajabki väikest stressi, et aju töötaks. Vähemalt mina vajan. Oleksin ma aga teadnud, milliseks karusselliks kujuneb mu uues töökohas alustamine, siis ... tegelikult ma ei tea, kas ma midagi muutnud oleks. Juhtus aga nii, et kui mina olin arvestanud pikema sisseelamisajaga, mediteerimisega, rahulikult avalikus sektoris uimamisega, siis tegelikult pidin juba kaks nädalat pärast esimest tööpäeva üksi olema, sest töökaaslane, kes enne siin oli ja pidi mind ka välja õpetama, otsustas päevapealt lahkuda. Nii palju siis uimerdamisest. Seda, kas kaks nädalat on väljaõppeks ja sisseelamiseks piisav aeg, ma ei tea, aga hakkama pidi saama. Loomulikult olin ma ärevil, aga kuna minu leksikas puudub sõna "allaandmine", siis sukeldusin ma töhe ja lootsin, et midagi kardinaalselt pekki ei keera.
Olgu, eelmises lõigus ma valetasin. Ma ei saa öelda, et ma kunagi alla andnud poleks, aga hetkel ma tundsin, et pole see aeg. Pealegi see töö, mida ma teen, on tõesti väga huvitav.
Sellest hetkest on möödunud kaks nädalat ja tundub, et vaikselt hakkan ma aru saama, kes ma olen, kus ma olen ja miks ma siin olen. Homme saan (vist) ühe kõige tähtsama programmi koolituse ka, nii et siis on vist elu päris lihtne. Loomulikult valmistab veel suurt vaeva aja planeerimine - mul on kogu aeg tunne, et raudselt on veel midagi suurt, mida ma tegema peaksin, aga mida ma lihtsalt ei tea. Või siis ma ei tea, kui palju aega mul millegi peale kulub ja kui mitu asja korraga peale tuleb, siis ma tunnen, et aaaapppiii, mida ma teen. Eile näiteks unustasin õigel kellaajal ühe tööjupi valmis teha, nii et pidin õhtul veel tööle jooksma ja selle ära tegema. Õnneks maailm kokku ei kukkunud.
Ja ma vist ei olegi veel maininud, kus ma õieti töötan? Las pilt räägib minu eest:
