Ma olen igasuguste internetipoodide suhtes väga skeptiline. Täpsemalt selliste internetipoodide suhtes, kuhu tuleb sisestada oma krediitkaardiandmed. Tegelikult olen ma igasuguse kaarditehingute suhtes väga ettevaatlik ja isegi viipemakse aktiveerisin alles paar päeva tagasi. Nii ja nüüd, mis te arvate, mis juhtus minu kui maailma kõige ettevaatlikuma inimesega? Eks ikka see, et mu krediitkaardiandmed pandi tuuri ja kaart ise kinni. Oi. Ma ei oska isegi kirjeldada, KUI ebakindlaks selline asi mind muudab. Ma ei julge enam isegi poes midagi osta ja panka helistades küsisin umbes viis korda üle, kas on ikka kindel, et nüüd, kui mul kaart kinni on, keegi mult midagi varastada. Loomulikult ma ei uskunud neid, kui nad ütlesid, et on.
Ja lisaks olen ma veidi pettunud inimestes. Mitte kõigis - üldiselt on mu arvamus inimsoost niikuinii äärmiselt madal, nii et raske on veel rohkem pettuda. Aga mõnes. Põhjuseks on ikka too tavaline teema, mis minu jaoks on väga oluline, aga millest mõned ei tundu üldse aru saavat: austus. Ma nimelt ootan seda kõigilt. Ka nendelt, kes ei proovi mind voodisse rääkida. Ja ma tõesti ei saa aru, miks leidub mehi (hetkel pean silmas konkreetset isikut, aga privaatsuse huvides üldistame), kes leiavad, et kui sa oled suhtes ehk niikuinii kätte ei anna, ei pea sinu vastu viisakust üles näitama. Viisakuse all pean ma hetkel silmas seda, et ei tassi seltskonda mingeid suvalisi tänavalt leitud ... daame. Ilma küsimata. No ma ei tea, kas ma reageerin üle, aga solvunud ma igatahes olen ja mõtlen ikka veel, kus on inimestel austuse piirid? Või teistest inimestest hoolimise piirid?
Vahepeal sain taas (on seda üldse õige öelda, kui möödunud on kolm aastat) kokku Viljariga, kes oli sunnitud kuulama ikka minu tavapärast kurtmist. Ma ikka imestan, et kui muidu olen ma tugev ja iseseisev jne jne naine, siis Viljariga koos olles saab minust hädaldav pundar - miks küll? Okei, eks ma liialdan muidugi, terve meie jalutuskäigu aja ma ka ei virisenud, aga päris suure protsendi küll. Me leppisime muidugi kokku, et järgmine kord kohtume varem kui kolme aasta pärast, aga me kõik teame, kuidas see tegelikult läheb.
Tänasest tööpäevast ka. Mulle saadeti siia raamatuid ja ma olen pool päeva neid taga otsinud. See on see, kui meil on neli erinevat maja ja keegi ei tea täpselt, kus keegi asub. Homme lähen uuele otsimisretkele. Lisaks on mul vaja järgmisel nädalal käima panna jõulukalender, aga ma pole ikka veel saanud paari vajalikku videot. Ma otsustasin, et ma hetkel ei paanitse. Kui ma aga aasta lõpuks peast hall olen, siis tean, keda ja mida süüdistada. Kui need paar puuduvat videot välja arvata, on see jõulukalender aga imearmas ja ma nii ootan, et see juba avalikuks saaks. Minu esimene! Olgu, tõe huvides pean mainima, et mina pole ainuisikuliselt seda teinud, aga siiski.
Ma ilmselt olen maininud ka, et ma töötan nüüd ringhäälingus, aga täpsemalt? Las ikka jääda veidi avastamisrõõmu ka.
