Aasta lõppeb

 Kibelen siin juba aastakokkuvõtet kirjutama, aga veidi üle nädala on veel jäänud ja siililegi selge, et nädalaga võib kõike juhtuda. Samas kirjutada nagu tahaks, nii et ma teengi vaikselt-vaikselt kokkuvõtte ja loodan, et järelejäänud aasta tuleb hästi rahulik.

Tegelikult istun praegu koroonaga kodus, nii et erilisi seiklusi ei paista tõesti. Samas on see lõppev koroona ning jõuludeks on juba planeeritud ohtralt istumisi ja olenguid. Inimeste suhtumine koroonasse on ka õnneks ükskõiksem - Leo, kes on kõige koroonakartlikum inimene, keda tean, ei põgenenudki ära, ja ka teised reageerisid suhteliselt neutraalselt. Ma ise olen lihtsalt veidi õnnetu, sest mul oli kavas jõulunädalal veel igasuguseid toredaid jõulutoiminguid teha. 

Aga nüüd aastast. Natuke aega tagasi mängisin sõpradega kaardimängu, milles oli küsimus, kas oled praegu õnnelikum kui eelmisel aastal. Veidi järele mõelnuna sain aru, et jah, olen. See pole selline pulbitsev õnn, mida saab tegude ja asjadega üles lugeda, vaid pigem selline õnnis olek, mida kirjeldab Toomas Paul tänases Päevalehes. Mida vanemaks ma saan (ja no 33 aastat on juba selline vanus, et võib filosofeerida), seda enam ma mõistan, et lühiajaline adrenaliin, materiaalsed rõõmud ja muu säärane võib anda küll kiire kaifi, aga pikka õnne ei paku. Õnnelikuks teevad mind ikka sisemine rahu (millega kõik 100% hästi loomulikult pole - aga kellel oleks?), lähedased inimesed, kindlustunnet pakkuv baas ja eneseteostus. Kas see kõik on mul 100% olemas - ei tea. Aga ma tunnen, et iga aastaga liigun ma aina enam selle õndsa oleku poole, mida materiaalsed asjad ei kõiguta. Mis loomulikult ei tähenda, et mulle tilulilu ja ilusad asjad ei meeldiks. Kõik, kes on näinud mu sädelevaid riideid jms võivad kinnitada, et ma olen paras harakas, aga et see ja ainult see mind õnnelikuks muudaks - ei. 

Samas oli mängus ka küsimus, kas ma tean, mida ma elult tahan, ning sellele ma ei osanud vastata. Tähendab - ma oskan vastata vaid nii palju, et ma tean, kellega ma soovin seda müsteeriume ja ootamatusi täis eluteed käia, aga mida sel teel ees oodata, seda küll ei tea. Sel aastal on mu elu küll üsna paikne ja rahulik olnud, aga eelmised aastad on mind kõiksuguste plaanide tegemise suhtes üsna ettevaatlikuks teinud. Kõik muutub kiiremini, kui suudad sõrme nipsutada. Praegu olen ma rahul. Ma olen terve aasta otsa suutnud püsida tööl, mis pakub mulle rõõmu, tegevust ja tunnet, et teen midagi head. Ma olen saatnud lapse kooli ja kuigi see on olnud stressirikas periood nii mulle kui ka talle (mulle eelkõige seetõttu, et mulle meenub enda esimese klassi aeg), siis praeguseks tundub, et väga hull see kooli algus ikkagi pole. Ma olen saanud sel aastal veeta palju toredaid hetki oma sõpradega ning saanud aru, et tõelise sõpruse jaoks ei ole vaja kedagi meeleheitlikult kinni hoida, et kui ka elud keerduvad ja liiguvad oma suundades, et tähenda see, et peaks kibestuma ja suhted katkestama.

Aga nüüd konkreetsemalt. Sellel aastal olen ma olnud haige täpselt kaks korda ning mõlemal korral koroonas. Sellest ma rohkem rääkida ei kavatse. Parim kontserdielamus pärineb ühest äärmiselt huvitavast päevast Tartus, mis algas Ümarlaua baaris ja lõppes Promenaadiviies. Kuidas selline liikumine toimus? Üks asi viis teiseni, keegi soovitas mingit kontserti ja nii juhtusidki asjad, mis juhtuvad ainult Tartus. Kontserte oli sel aastal muidugi veel: ei saa unustada Rammsteini ega ka Retrobesti. Või väiksemaid kontserte ja pidusid. Reisida sai ka. Kevadine Malta võlus mind soojuse ja palmidega, Saksamaa erinevad linnad meenutasid mulle, kui väga ma ikka Saksamaad armastan. Suvised reisikesed lähiriikidesse olid toredad ja veel ägedam oli septembris jõulumuuseumi külastada. Ilmselt kõige positiivsem üllatus reisidelt oli Oktoberfest ja seda mitte sellepärast, et ma oleks räigelt seda üritust fännanud, vaid pigem seetõttu, et ma olin oodanud midagi palju hullemat - räiget joomist, laga, rahvamasse jne. Mitte, et joomist ja masse poleks olnud, aga kuna tegemist oli siiski Saksamaaga, siis oli see kuidagi kontrollitum ja tsiviliseeritum. Vähemalt minu silmale. 

Huvitav, milline tuleb selle aasta lõpp? Või järgmine aasta? Eesmärke ma endale ei sea või kui, siis selle kõige tavalisema: olla parem inimene. Kas see ka õnnestub, eks ole näha.

Tore

Täna oli nii tore hommik, et ma kohe pean oma rõõmu välja elama.

Esiteks - nii palju annab päeva edasisele kulgemisele juurde see, kuidas sa seda alustad. Need päevad, mille algus on olnud üksi pimedas kohvitassiga kulgemine, sest kõik teised norisevad veel oma voodites, on ikka natuke nukramad. Täna aga istusime kõik koos laua taga, jõime kohvi (mina) ja sõime putru (teised). Rääkisime tähtsatel teemadel (jalgpall) ja vaatasime jõulukalendri tänast lugu.

Rääkides jõulukalendrist, siis kuigi sellega töötamine on olnud kohati üks paras peavalu (aga millega töötamine poleks), siis mul on tohutult suur rõõm kuulda, lugeda ja näha, kuidas koolides ja lasteaedades vaadatakse klasside kaupa meie kalendrit, kuidas kirjutatakse ja küsitakse, kas ikka sel aastal ka kalender tuleb ja kuidas kalender toob lastele nii palju rõõmu. Ernst rääkis hommikul, et nad olid ka oma klassiga esimest juttu vaadanud ja pärast arutanud. Süda läheb kohe seest soojaks. See ongi see põhjus, miks mulle mu töö meeldib - laste tagasiside. Et ma saan pakkuda lastele rõõmu. No kas saaks olla veel paremat tööd? Ma küll ei tea. 

Ja ilm on nii ilus! Hommikul käisid mul ka päkapikud ning tõid mulle armsad kõrvarõngad. Kohvi sai juua ning piim ei olnudki halvaks läinud. Ühe konkursi jaoks, mida korraldama hakkan, sai klipp valmis. Koosolekul sai nalja. Üks töökaaslane oli nõus minu eest esinemise raske taaga enda peale võtma ja ise auhinna üle andma. Täna on reede ja õhtul saab jalgpalli vaadata. Elu on ilus.

Ma ei pea

 Kunagi gümnaasiumiajal ütles meile üks füüsikaõpetaja, kes muidu eriline vaimugeenius ei olnud, suusoojaks, et elus on üldiselt väga vähe asju, mida me tegema peame - enamik on meie enda valik. Millegipärast on see lause, mis tegelikult pole üldse midagi erilist, mind terve elu saatnud. Kui ma oleks popp ja noortepärane, kasutaksin ma siinkohal sõna "inspireerinud", aga paraku tülgastab see sõna mind sedavõrd, et minu leksikast see puudub. Aga siiski. Ja vahel, kui keegi räägib, et ma ometi pean ju seda või teist tegema või et üleüldse elus peab midagi tegema või loen artikleid, et mingiks vanuseks peavad need või teised asjad tehtud olema, mõtlen ma tagasi selle füüsikaõpetaja peale (kelle füüsikaõpetustest ei mäleta ma paraku mitte midagi) ja ütlen, et ega ei pea ikka küll. See on väga vabastav: mõelda, et ma ei pea olema ilus, tark, treenitud, haritud, laia silmaringiga, rikas, sotsiaalne, suure lugemusega, huvitavate hobidega, loomi armastav ja enda vanusest 10 aastat noorem välja nägev naine. Aga ma võin, kui ma tahan. Ma ei pea huvituma investeerimisest, kultuurist,  filmidest, raamatutest, teistest inimestest, reisimisest, meisterdamisest, kodu loomisest, meestest, naistest, teatrist, ettevõtlusest, palgatööst, autodest ega loodusest. Aga ma võin, kui ma tahan. Ma ei pea olema 30ndaks eluaastaks abielus, kolme lapse ema, ettevõtte omanik, viie teaduskraadiga, reisinud läbi terve maailma, teinud autojuhiload, teinud karjääri, harrastanud ekstreemsporti, leidnud põneva huviala ja ostnud 300 paari kingi. Aga ma võin seda kõike olla teinud, kui ma vaid tahtnud olen.

Sest milline inimene on maailmale kasulikum - kas see, kes kasutab kõiki võimalusi ennast arendada, reisib, tarbib ja õpib

või see, kes mitte midagi ei tee?

Ja ma tean, et see viimane küsimus on mustvalge. Ega peegelda minu arvamust.

Uus eluaasta algas!

Mul oli vahepeal sünnipäev ja ma sain 33-aastaseks. Vahelepõikena meenus mulle, et kui aasta tagasi üks mu tuttav 35-aastaseks sai ja ma ta kaardile ta vanuse kirjutasin, siis mu sõbrad muretsesid - äkki ta põeb oma vanust. Ma olin siiralt imestunud, sest 35 on ju nii äge vanus! Ja no üleüldse on tore vanemaks saada, sest mõelda vaid, kui palju elukogemust sellega kaasneb. No igatahes, ma olen rõõmus oma vananemise üle ja ütlen kõigile uhkusega, et olen 33. Seda on ehk muidugi ka mu näost näha, Taas vahelepõige: viibisin paar nädalat tagasi ühel meeleolukal koosviibimisel, kus üks noor daam ei suutnud mitte rääkida sellest, kuidas teda kogu aeg nooremaks peetakse. See oli täpselt selline komplimenti nuruv jutt, mida ma püüdlikult ignoreerisin. Miks inimesed tahavad, et neid nooremaks peetaks? Kas siis elukogemus üldse midagi ei maksa?

Ma pikin siia vahele pilte Baierimaast, kus ma oma sünnipäevanädalal viibisin, ärge pange tähele.

Lisaks mu sünnipäevale täitus mul vahepeal ka aasta ERRis töötamist. Milline aasta see oli! Ja ma ei tea, kas selle tõttu, sellest hoolimata või hoopis mingitel kolmandatel põhjustel sain ma tööülesandeid juurde ja see valmistab mulle taas nii meeletut rõõmu. Ma isegi ei tea, miks, aga ilmselt sellepärast, et mu sisemine töönarkomaan sai uue doosi. Ma arvan, et ma olen üks õnnelikest inimestest siin ilmas, kelle töö sisuks (aga mitte ainult) on laste joonistuste vaatamine ja lastele rõõmu pakkumine. Mis saaks veel toredam olla? Isegi mu sisemine pessimism lahtub hetkeks.

Aga Baierimaal oli tore! Eriti tore on see, et sealt räägitakse oluliselt arusaadavamat saksa keelt kui Berliinis. Sel aastal külastasin ma ka esimest korda elus Oktoberfesti, mis polnud üldse selline joomapidu, nagu ma arvasin. Asi võis olla ka selles, et ma käisin seal kolmapäeva päeval, aga ikkagi. Hinnad olid muidugi meeletud, aga õnneks oli sissepääs tasuta, nii et sai ka niisama ringi jalutada ja rahvariietes sakslasi vaadata. Oleksin saanud ka kaineks jääda, sest saadaval oli ka alkoholivabu jooke, aga seda varianti ma ei kasutanud. 

Jõule nautisime ka. Nimelt on Rothenburgis, mis on valitud Saksamaa kõige romantilisemaks linnaks, pandud väga suur rõhk jõuludele - erinevad poed, kus müüdi Saksa käsitööd, muuseumid jne olid igal nurgal. Oleksin ma jõulufänn, oleksin ma suurest vaimustusest rabanduse saanud - nii suurt valikut jõuluehteid pole ma kusagil näinud. Mind huvitas aga pigem muuseum, kus tutvustati jõulude ajalugu Saksamaal, näidati vanu jõuluehteid ja räägiti traditsioonidest. Äärmiselt huvitav. Rothenburg ise on ka väga armas linnake, nii et kes sinnakanti satub, soovitan kindlasti minna. Kohale saab Nürnbergist mugavalt rongidega - peab küll paar korda ümber istuma, aga see pole eriline vaev. Saabki Saksa väikelinnu nautida.

Nürnberg ise on ka armas. Eriti meeldisid mulle traditsioonilised pubid, mis on niiiiiiii kitsad, et neid on keeruline ennast ümbergi pöörata. Samas ilmselt see soodustab lõimumist ja tutvumist - pole võimalik, et sa oma kõrtsikaaslaste juttu ei kuule. Hästi lahedad! 

Elamustest

Ma olen avastanud (ja ma pole selle avastusega üldse originaalne, ma tean), et mida kauem ma elan, seda vähem suudan ma leida kunstist elamusi. Vahel midagi sähvatab - nt Fredrik Backmani raamatud - aga üldiselt kaob enamik, mida vaatan, näen, kuulen ja kogen, unustusse. Näiteks neid tundeid, mida tundsin pärast "Triumfikaare" või "Kuristiku rukkis" lugemist või "Tuukrikella ja liblika" vaatamist, pole ma ammu tundnud. Seda tõelise kunsti kogemise tunnet. Kui kõik ahhetasid langustite raamatu ja filmi pärast, mõtlesin mina hoopis, kas need inimesed siis näiteks "Idiooti" pole lugenud? Mitte, et langustite raamat jube halb oleks olnud, aga maailmaklassikaga võrdlusi ei kannata ja isegi kui klassika kõrvale jätta, on tegemist keskpärase teosega. Ei mingit elamust paraku.

Ja sellepärast ma vaatangi vahel, nii paari-kolme kuu tagant eelmises postituses mainitud Marju Lepajõe dokki, sest seda vaadates ma tunnen, kuidas see mind vaimselt puhastab, kuidas kogu olmemüra ja mõttetud küsimused ja probleemid hajuvad ja kuidas hing puhkab.

Ma ei vaata eriti sarju ega filme. "Black Books" on mul varuks neiks hetkiks, mil elu mulle eriti närvidele käib. Mu tavapärane meelelahutusviis on raamatud, aga isegi neist ei leia ma tihti hingeminevaid elamusi. Backmani "Meie teie vastu" oli viimane puudutav elamus, aga seda teadsin ma juba ette. Ja siis on filmid.

Võib-olla on see seotud tööga, et ma põhimõtteliselt istun filmide sees, olen ümbritsetud filmidest ja sarjadest, nii et vabal ajal ei taha ma neist midagi kuulda. Võib-olla olen ma kulutanud liiga palju tunde keskpäraste filmide peale. Küll aga vaatasin ma eelmisel nädalal Norra filmi "Maailma halvim inimene" ja olen siiani haaratud". Kui te loete, et tegu on romantilise draamakomöödiaga, siis ärge uskuge. Romantikat ... seal on, aga mitte domineerivalt. Ma ei nimetaks seda ka eneseotsingufilmiks, sest sõna "eneseotsing" eeldaks mingit otsimist, tegutsemist. See on aga väga moodne film, mis on, vähemalt minu jaoks leidnud üles just selle õige nupu, mis näitab kaasaja ilu ja valu. 

Kurbust, üksindust ja igatsust millegi parema järele (kui me vaid teaks, mis see on).

Vestlus perega

Mina: "Kas te Marju dokki vaatasite?"

E: "Peab järele vaatama."

Mina: "Mind kuidagi ei tõmba."

U: "Ma mõtlesin, et jutt käib Lepajõest ja kuidas see sind ei tõmba."

Mina: "Aa, Lepajõe kõnetab väga. Länik ei kõneta."

E: "Ma sain ka aru, et jutt käib Lepajõest."

See on väga nunnu, et kui juttu on Marjudest ja dokkidest, seostub mu õdedele ikka esimesena Marju Lepajõe. Nii et kui ka teie tahate vaadata mõnd dokki mõnest Marjust, mis ka päriselt vaatamist väärt on, siis vaadake Lepajõe dokki. Hea on vaadata tarku inimesi.

Leiab selle otse loomulikult Jupiterist.

Jupiterist leiab ka mu selle aasta lemmikfilmi "Maailma halvim inimene", aga see nõuab juba pikemat tutvustamist.

Kodust

 Eile jalutasin ma töölt koju, ühes käes avatud šampapudel ja teises käes pusle, ning lootsin, et keegi mind ei pildista ega pane sotsmeediasse üles allkirjaga a la "milline õudne lapsevanem, ei suuda lapsega jalutamagi minna ilma alksita". Tegelikult oli asi selles, et ühel töökaaslasel oli sünnipäev ning ta pakkus oma ülejäänud alksi mulle kaasa. Loomulikult olin ma nõus, aga paraku unustasin ma, kui ebamugav on minna lahtise pudeliga jalgsi koju. Aa, Ernst oli ka, et pilt ikka täiuslik oleks.

Tegelikult olen ma praegu veidi nostalgilises meeleolus, sest Nodsu kirjeldas blogis oma Pärnu lapsepõlvekodu ja ... see on ka minu lapsepõlvekodu, nii et mul tuli kõik see silme ette. See mõnus rannatee, mis oli pooleldi kõrkjatesse kasvanud, millest paremale poole jäi hiiglaslik mahajäetud ja veidi õudne tondiloss, Jelgava pood, mänguväljak kiikedega, mis minu ajal olid täiesti katki. Kusjuures - 90ndatel olid põhimõtteliselt kõik hoovid katkiste kiikedega, nii et kui kellegi hoovis sattus olema terve kiik või koguni karussell, siis kümbles ta luksuses. Aga Pärnu ... ma mäletan, et meie olime selles väikeses kahetoalises korteris kuuekesi või isegi rohkemakesi, aga nii tore oli! Ühised suvesünnipäevad ja jaanipäevad, õhtused rannaskäigud ja palju, palju muud. See oli ka minu lapsepõlv. Kui mult küsitakse, kust ma pärit olen, vastan ma alati, et Pärnust, sest vot seal oli tõeline kodutunne. 

Kahju, et Pärnu kodu kadumisega kadus ka kodutunne.

Uus nädal

 Püha issand jumal, milline sinine esmaspäev eile oli! Vähemalt on see nüüdseks läbi ja ausalt, ma pole vist ammu nii pahas tujus olnud kui eile. Ja kuna ma olen kogu aeg kerges raskemeelsuse vines, siis see ütleb juba midagi.

Vahepeale üks numps foto Linnanmäki lõbustuspargist, kus me pühapäeval käisime.

Aga eilse kooliteema jätkuks käisime Ernstiga veel kooliasju ostmas. Ma tegelikult tahaksin enda jaoks veel teha kokkuvõtte, kui palju lapse esimesse klassi saatmine aastal 2022 maksab, aga ma kogu aeg avastan, et midagi veel ja veel on vaja, nii et ... võib juhtuda, et see kokkuvõte tuleb alles kevadel. Vähemalt on ostetud koolikott ja dressid ning tellitud koolivorm ja tekkel. Kas sellest piisab? Ilmselt mitte. Mul on tunne, et ma olen suuremas ärevuses kui Ernst ise, kes hetkel rahumeeli mul tööl raamatut loeb.

Teate, mis on parim osa Ernsti jaoks, et ma Lasteekraanis töötan? See, et ta saab kohe teada, millal mingi äge multikas või film tuleb. Ta ise arvab ka, et ta saab mult multikaid tellida ehk öelda, mis multad üldse meil olla võiksid, aga noh, nii hästi tal ka veel ei lähe. Aga igatahes võib öelda, et mul on laste seas väga popp töökoht.

Ma nüüd naudingi oma poppi töökohta edasi ja vaatan üht filmi, et hinnata, kas see sobib lastele või mitte. Stay tuned!

Koolimured

 Sel sügisel läheb Ernst kooli ja põhimõtteliselt kevadest saati olen ma mõelnud, kuidas ta seal küll hakkama saab. Esiteks muidugi akadeemiliselt - kui uskuda sotsiaalmeediat, siis loeb enamik 6-aastaseid lapsi juba raamatuid, kirjutab vigadeta ja teab peast korrutustabelit (ja rohkem veel). Ma ju ei tea - äkki eeldataksegi esimese klassi lastelt juba selliseid teadmisi? Äkki eeldatakse, et nad oskavad keskenduda ja saavad kohe kõigest aru? Mina läksin esimesse klassi 96. aastal ja siis olin ma klassis üks vähestest, kes lugeda oskas, aga praegu, ma olen aru saanud, peavad esimesse klassi minevad lapsed ikka palju rohkemat oskama. Ja kas Ernst oskab? Ta oskab lugeda korralikult, arvutada keskmiselt ja kirjutada ka, aga  ... on see piisav? Ta käis küll eelkoolis, aga mingit erilist treeningut ma temaga teinud pole, peale selle, et ma teda aeg-ajalt lastekirjanduskeskusesse vean ja raamatu pihku topin.

Aga see polegi põhiline, mis mind ärevaks muudab. Ma mäletan enda esimesest kooliaastast, kui tohutult mind häirisid lärm ja mingid kirjutamata grupireeglid, mis klassikaaslaste vahelistes suhetes tekkisid ja millest ma kuidagi aru ei saanud. Miks on oluline, kes kellega mängib ja miks liiga hästi õppimine üldse hea pole? Miks mõned inimesed on ühel päeval parimad sõbrad, aga järgmisel päeval räägivad teineteist taga ja loobivad pastakatega? Ma ei olnud ka lasteaias käinud, nii et koolielu intriigid olid mulle alguses äärmiselt arusaamatud ja kuna ma ei tahtnud nende kahtlaste reeglite vastu eksida, otsustasin ma, et parim viis on püüda olla võimalikult nähtamatu. See sobis mulle ka sellepärast, et ma olengi loomult pigem tagasihoidlik.

Ernst on sama tundliku loomuga kui mina, aga kui mina elan oma tunded sisse, siis tema välja ja mitte nii, et ta ütleks, kui talle mingi konkreetne asi ei meeldi. Oma frustratsiooni elab ta välja trotsiga või püüdega mõne teise, täiesti asjassepuutumatu tegevuse käigus oma võimu näidata. Ja ta solvub jube kergesti, kui tal mingi asi välja ei tule. Nii kujutagem nüüd sellist inimest, kes on keskmisest tundlikum ja kergemini solvuvam, ette koolikeskkonnas - kas tal tuleb ette olukordi, kus mõni asi välja ei tule? Kas õpetajad soosivad seda, kui õpilane ütleb, et ta ei tee mingit asja edasi, sest ta niikuinii ei oska? Kas teised lapsed tahavad mängida lapsega, kes tahab juhtida, aga ei oska kompromisse teha? Mida rohkem ma nendele küsimustele mõtlen, seda rohkem saan ma aru, et ... i'm screwed. Ja noh, lasteaiakogemus ütleb mulle, et õpetajad ei lahenda ise probleeme, vaid räägivad neist lapse emale. Just emale, mitte isale. 

Ütleme nii, et ma pole kooli alguse suhtes kõige optimistlikumalt meelestatud.

Samas tulles tagasi akadeemilise poole juurde. Mulle nii tohutult meeldib see aeg, kui lapsed ei oska veel õigesti kirjutada, nii et nad kirjutavad foneetiliselt:

Sügis tuleb

 

Ma mõtlesin, et ma ei alusta oma tänast postitust soigumisega, kuidas ma küll ei jõua iga päev postitada, AGA siis sain ma aru, et enda ees ma ikka vabandama ei pea, nii et ma soiun nüüd ja edaspidi terviseks. Kui kedagi häirib, siis tasub mõelda, miks teda nii väikesed asjad häirivad.

See tavapärane sissejuhatus tehtud, tahtsin ma hoopis hindadest rääkida. Ma eelmises postituses veidi mainisin ka, et kohvikutes on jõhkrad hinnad, aga tegelikult pole need vaid kohvikud, mis hinnad lakke on löönud. Ja noh, ma saan ja võin kohvikutest loobuda, kui need liiga kalliks lähevad. Ma võin loobuda väljas söömisest. Reisimisest. Riiete ostmisest. Ma võin hakata ostma soodsamaid söögiasju ja tegema teadlikumaid valikud menüü osas. AGA ma ei saa jätta söömata või elada kütmata korteris. Ma ei saa jätta elektrit kasutamata. Need on aga need kulud, mille hinnatõus mind ärevusse viib. Ja ma tean, et oleks patt nõuda soodsat gaasi ja elektrit, kui me ju ometi kõik teame, miks need nii kallid on, aga fakt on ka see, et mingil hetkel võin ma ju kõigest loobuda, aga raha kõrgete arvete eest tasumiseks pole ikkagi. Ja siis ma vaatan ringi, kuidas restoranid, kohvikud ja lennujaamad on täis, ning mõtlen, kas ma olen ainus, kes paanitseb. Kas kõikidel teistel on mingid meeletud rahavarud, mida nad saavad hinnatõusu peale kulutada? 

Ma kohe päriselt olen ärevil, mis saab sügisel. 

Filmisoovitus

 Tööga seotud põhjustel olen ma viimasel ajal aina rohkem kursis lastefilmide ja -sarjadega. Multikad pole mulle kunagi meeldinud ega ilmselt hakka ka meeldima, küll aga olen ma meeldiva üllatusena avastanud, et nii mõnedki lastefilmid on tegelikult väga head ja sobivad vaatamiseks ka täiskasvanutele.

Meile tuleb päris palju häid Euroopa lastefilme ja olen neid ikka proovinud järgimööda vaadata ja tänane leid oli Saksa film "Kodukandi liiv". Ma alguses mõtlesin, et ei tea, kas see üldse lastefilm on, sest teema, mida seal puudutatakse, on väga tõsine ja isegi traagiline, aga samas - ei saa lapsi ka vati sees kasvatada ja nt 10+ vanusele on minu arvates see film igati paras. 

Tegevustik toimub 1979. aasta DDRis ja peategelasteks on kaks 10-aastast poissi, kes tahavad kaevata tunneli Austraaliasse. Sisu polegi tegelikult selle filmi puhul nii primaarne ja ma ei tahaks seda ka spoilerdada - pigem on väga huvitav vaadata, kuidas paistab sotsialistlik režiim lapse pilgu läbi. Miks ei tohi ta äkitselt enam oma sõbraga suhelda? Miks mõnda kohta saab reisida ja teise ei saa? Miks on binokliga teisele poole müüri vaatamine kuritegu?

Ühesõnaga - kurb, aga samas väga kaunis film. Soovitan soojalt.

Ja vaadata saab, nagu ikka, SIIN. 

Kõigest ja eimillestki

 Eilne kirjutamine läks taas suve nahka - kuna ilm oli nii mõnus, otsustasin ma kohe pärast tööpäeva Rummusse sõita. Hea valik - mulle on Rummu karjäär alati meeldinud, aga tore on näha, et sinna igal aastal midagi juurde lisatakse, olgu need siis toolid, riietuskabiinid, vesirattad või kohvik.

Tööst rääkides - mul saab septembri täpselt aasta Lasteekraanis töötamist ja oi, oi, oi, milline aasta see on olnud! Tööd ja õppimist on olnud meeletult. Enne olin harjunud sellega, et keegi ütleb mulle, mida tegema peab - mitte kogu aeg, aga no üleüldiselt. Kas on vaja kampaaniat teha, midagi alla hinnata, mida võiks turundada, millist reklaami teha jne jne. Nüüd aga on pm kogu otsustamine minu käes, sest ma olen LE ainus toimetaja. See ei tähenda loomulikult, et kellelgi teisel mingit sõnaõigust ei oleks, aga  ... Ja mulle nii väga meeldib seda kõike üksi hallata! Loomulikult löövad lained vahel üle pea kokku, kui mõni suurem projekt on ees või kui mingi asi jääb lootusetult hiljaks, aga see tunne, et ma saan kõik ise teha ega pea kellegi peale lootma või kellegagi arvestama, on hindamatu.

Aga vahel, kui tööd, olmet, igasuguseid asjaajamisi ja muud tüütut sehkendamist on liiga palju saanud, tunnen ma küll, kui tore oleks võtta näiteks aastakese vabaks ja lihtsalt puhata. Paraku uudiseid lugedes tekib tunne, et peaks lisaks olemasolevale töökohale veel paar juurde võtma, et elektri ja gaasi eest maksta jõuaks. Ja kuigi ma ei tahaks vinguda, kui kallis kõik on, siis näiteks kohvikutes käimist olen küll piirama hakanud, sest mu meelest ei ole väga mõistlik maksta koogi eest 7 eurot ja kohvitassi eest 4 eurot. Kogu austuse juures kohvikute vastu ja kogu mõistmise juures, mida nad läbi on pidanud elama - minule pole sellised hinnad taskukohased. Sellest on muidugi kahju, sest mulle tõesti meeldib kohvikutes ja söögikohtades käia - osalt sellepärast, et ma ei oska ega viitsi ise süüa teha, aga teisalt ka sellepärast, et ma tahan toetada Eesti kohvikukultuuri. 

Tänaseks taas kõik.

Kolmas päev ehk pildipostitus

Kui öösel üles ärkasin, meenus mulle, et ma olin lubanud (endale) ju iga päev kirjutada ..  ja siis üle lasknud. Teen siis selle praegu tasa. See on mul tegelikult äärmiselt halb omadus - millegi alustamine ja mitte lõpule viimine. Kuna ma aga proovin seda endast välja juurutada, siis otsustasin mitte järele anda esimesele tungile - kogu blogi kinni panna - vaid midagi ikka välja pigistada. Las täna olla näiteks üks tore suvine pildipostitus. Kõik pildid on tehtud sel suvel ja peaks andma veidi aimu, millega ma siiani tegelenud olen.

Teine päev

 Nii, lubasin eile suure suuga meestest rääkida. Kuigi - mida mul neist ikka rääkida? Alati, kui teised oma põnevast vallaliseelust räägivad, olen ma vait, sest oma lühikese elu jooksul olen ma vallaline olnud minimaalse aja. See muidugi ei tähenda, et ma mehi kui selliseid üldse kohanud poleks - ikka satub mõni ette ja kõik need kohtumised, olgu need nii põgusad kui tahes, on mulle ikka midagi õpetanud. Nii nende enda kui ka minu kohta.

Aga milline on siis minu jaoks ideaalne mees? Esimene ja kõige olulisem tingimus: mulle meeldivad mehed, kellele mina meeldin. Ma tean, et see kõlab egoistlikult, nii et pean vist pikemalt seletama: ma ei arva, et ma peaksin kõikidele inimestele meeldima. Hell, mulle endale meeldivad väga vähesed inimesed! Küll aga eeldan ma, et kui keegi on juba valinud minuga koosolemise, siis ta ei hakka rääkima, kuidas mul võiksid olla pikemad juuksed, ma ise võiks olla kõhnem/paksem, ma ei teeks nii palju tööd, tegeleksin mingite teiste huvialadega, oleksin sotsiaalsem ja mitte nii introvertne. Kohe, kui mingi selline kommentaar tuleb, on minu poolt nägemist. Ma pole mingi nukk, keda vastavalt oma soovidele painutada. Kui selgub, et mingid omadused minu puhul pole päris need, mis meeldiks ja kui juhtub, et nendega leppida ei suudeta - palun väga, ma ei sunni kedagi endaga koos olema. Täiesti okei on ühel hetkel otsustada, et see inimene (mina) pole siiski õige. Ma olen olnud suhtes, kus partner heitis mulle ette, et ma olen tema idiootidest sõpradega liiga üleolev ja kasutan liiga keerulisi sõnu - miks ma pean olema nii tark, see pole üldse viisakas. Mida sellise inimesega teha? Pikalt saata, muud varianti ma ei näe. 

Aga tulles tagasi selle eile pillatud lause juurde, mida ma hetkel kordama ei hakka, siis väga oluline on ka see seletamatu "miski". Kardetavasti sellepärast ma Tinderisse kerge skepsisega suhtungi, et piltide põhjal pole üldse aru saada, kas inimeses seda miskit on või mitte. Inimene võib olla piltilus, pikk, ilusate silmadega, prillidega ja kõik need asjad, mis mulle objektiivselt meeldivad ... ja samas täiesti ebaseksikas ja igav. Ja ka vastupidi. Mulle meenub üks kunagine peoõhtu, mil maandusime sõbrantsiga kokteilitamiseks ühte Tallinna vanalinna meelelahutusasutusse. Seal sattusime omakorda ühte lauda ühe mehega, kes esmapilgul meile erilist muljet ei avaldanud. Me polnud toona vist niikuinii erilises sebimistujus, aga ta poleks vastanud ka meie väga hulludele tingimustele. Aga! Õhtu jooksul selgus, et tegu oli äärmiselt humoorika ja šarmantse meesterahvaga, kes oli mehelikum kui nii mõnedki teised, kellega elu jooksul kokku puutunud olin. Ma tundsin suisa piinlikkust, et enne ta oma sihtgrupist välistanud olin. sain õppetunni, et ei tasu ikka raamatut kaante järgi hinnata. 

Aga see miski ... igaühe jaoks on see erinev. Minu jaoks on kindlasti oluline, et mehel oleks süda õiges kohas, ta oleks hea inimene, kõrge moraaliga, usaldusväärne ja minuga sarnase (loe: nilbe) huumoriga. Ta ei tohiks mind jumaldada: ma olen paraku kohanud ka mehi, kes on alguses mind mingisuguseks taevast langenud ingliks pidanud, aga seejärel rämedalt pettunud, kui saanud teada, et ma olen ikkagi inimene oma vigade ja eripäradega.

Ülalolev pilt puutub teemasse vaid nii palju, et ideaalmehi võib leida kõige imelikumatest kohtadest, ka rabast.

Vormsi, mu arm

 Pealkiri on kergelt eksitav, sest kuigi me käisime tõesti nädalavahetusel Vormsil, ei oska ma sellest kuidagi sündsat kokkuvõtet teha. Olgu vaid öeldud, et millegipärast elab Vormsil rohkelt hiigelparme, nii et pool ajast veetsin vähemalt mina nende eest põgenedes.

Suvi on mulle aga nii väsitavalt mõjunud, et iga hommik ja õhtu võitlen ma unega ning loen tunde, millal saaks magama minna. Vahepeal loen ka artikleid, mida tähendab, kui inimene on kogu aeg unine. Kas ma saan neist artiklitest teada, et mul on mõni ravimatu haigus? Loomulikult. Tegelikult on asi ilmselt mu unehäiretes, mis hooti aina hullemaks muutuvad, aga miks mitte vahepeal guugeldada ja endale põnevaid haigusi diagnoosida.

Jäin mõtlema, et ma ei ole vist mitte kunagi oma täiskasvanuelu jooksul maganud tervet ööd järjest. Parimal juhul ärkan u pooleks tunniks, et juua ja tualettruumi külastada, tavaliselt aga on ärkvelolekupausid paaritunnised. See pole tegelikult üldse tore. Mul on tekkinud teatav ärevus iga kord, kui ma liiga hilja magama lähen, sest ma tean, et niikuinii ärkan ma millalgi keset ööd üles, saan ülivähe magada ja olen tööl nagu veest väljatõmmatud laip. Päriselt - ma imestan, kuidas mind seal üldse talutakse.

Aga Vormsi oli tore ja üleüldse avastan ma Eestis ringi kolades, kui ilus siin on ja kui palju on veel kohti, kuhu ma jõudnud pole. 

Tegelikult tahtsin ma tänase postituse julmalt üle lasta, sest ma olin - nagu mainisin - kergelt laibastunud. Samas aga tean ma ennast piisavalt hästi - kui ma juba esimese päeva üle lasen, pole järgmistel päevadel lootustki. Ma luban, et järgmistel päevadel olen sügavmõttelisem. Juba praegugi tahtsin ma hoopis meestest kirjutada, aga ma pole vastavas konditsioonis.

Ah et miks meestest? Kuulsin nimelt üht toredat lauset, mis vajab pikemat analüüsi: "Mõne puhul on nii et vaatad ja vaatad ning lähed kuivaks nagu liivapaber."

Olgu mainit, et see lause ei pärine meie ebasündsast nädalavahetusest, vaid ühest viisakast vestlusest. Aga sellest juba homme.

Ainult kirjutamiseks

 Ma ei tea, kas asi on mu elutempos, töökohas, muutunud elukorralduses või milleski hoopis muus, aga viimased paar aastat on mind kimbutanud kirjutamiskramp. Kuna ma blogi päris manalateele saata ei taha, siis olen ma midagi siia välja imenud, aga  ... ma parem ei kommenteeri, kas ma ise sellega rahul olen.

Igatahes olen ma nüüd võtnud nõuks teha endale augustikuu väljakutse: kirjutada igal augustipäeval vähemalt üks postitus. 

Vaatame siis, kas suudan vastu pidada.

Ma panen su laulu sisse

 

Mul on viimasel ajal olnud palju väga sügavaid ja huvitavaid vestlusi, mis on tekitanud niisuguseid ja naasuguseid mõtteid, mida tahaks ka siin lahata, aga kui juba blogilehe lahti võtan ja sõrmed klahvidele asetan, tabab mind kõhklus. Kas üldse peaks südamest südamesse peetud vestlusi, isegi kui need on väga anonüümseks muudetud, kogu maailma (või vähemalt selle osaga, kes siia blogisse eksib) jagama? Kas peaks? Enamasti leian ma, et ei. Ja meenutan neid kordi, kui ma olin noorem ja mingitel arusaamatutel põhjustel leidsin, et olen äge, kui lahkan blogis teiste inimeste eraelu. Ja mõtlen, kas mina tahaksin, et keegi minuga peetud vestlusi kusagil internetiavarustes arutataks. Kas tahaksin? Enamasti on vastus ei.

No ja siis ma kirjutangi hoopis Rammsteinist ja oma esimese maailma muredest ja suhetest ja minevikust ja tööst ja kõigest, mis minusse puutub. 

Pärast neid aukukukkumisi, mis oma oma blogi algusaegadel tegin, olen ma väga tõsiselt suhtunud inimeste privaatsusesse. On inimesi, kelle puhul ma tean, et neil pole midagi selle vastu, kui neid blogis nimepidi nimetatakse või mainitakse, et olime seal, tegime seda, aga kui ma 100% ei tea, kas inimene tahab mu blogis figureerida, siis ma temast ka ei kirjuta, olgu ta siis mu sõber, peika või töökaaslane. Ei nimepidi ega ka mingit muudpidi. Ma nimelt usun, et inimese õigus privaatsusele ja kontrollile, mis info temast internetis ringleb, on suurem, kui minu õigus oma blogisse teistest inimestest kirjutada. 

Teine asi on ka selles, et "ma olen harjunud suhtlema arstide, näitlejate ja kuulsustega". Nali. Aga nii mu töökohas kui ka tutvusringkonnas on inimesi, kes on oma eraelu suhtes privaatsemad kui keskmine inimene. Kas ma oleksin normaalne inimene, kui ma põnevuse huvides neist kirjutaksin? Kindlasti mitte. Ja näiteks mu elukaaslane, üldse mitte kuulus, täiesti tavaline ja korralik inimene, kes on ilmselt kõige kõrgema moraaliga isend, keda ma kohanud olen, on samuti oma elu suhtes väga privaatne - ei jaga seda ise ega ole rõõmus, kui teised seda teevad. Kas ma jätan ta nüüd sellepärast maha, et ma temast kirjutada ei saa? Kindlasti mitte. Inimestel on erinevad piirid ja mina austan neid. 

Ja kui ma jõuan nüüd iseenda juurde, siis kuigi ma pean blogi, kasutan sotsiaalmeediat ja panen üles pilte endast, siis ei tahaks ma üldse, et keegi teine minust kusagil avalikult kirjutaks või mu pilte jagaks. Kui ma oleks kellegagi suhtes, kes avalikku blogi peaks, siis ma suisa keelaks seda. Miks? Sest mul on selleks õigus. Rohkem põhjendusi polegi vaja. Miks peaks keegi üleüldse põhjendama, et ta ei taha olla tegelane kellegi internetipäevikus. Miks?

Esimesed emotsioonid

Kaks aastat tagasi sain sünnipäevakingituseks Rammsteini kontserdipileti. Eile sain selle lõpuks realiseeritud.

Ma arvan, et ei pea ütlema, kes Rammsteini kõige suurem fänn on - mina loomulikult. Seetõttu olin ma juba varakult kontserdiks ettevalmistusi teinud, millest kõige suurem oli ilmselgelt see, et aasta tagasi olin ma suisa kolinud Lauluväljaku kõrvale. Nali. Või siis mitte. Igatahes olid mul olemas nii särk kui ka piletid kui ka plaan minna väljakule võimalikult vara. "Kell kuus kohtume," teatasin sõpradele. "Igaks juhuks Oru väravate juures, sest seal on vähem rahvast."

Kui veidi enne kella kuut peaväravate eest mööda sammusin, oli terve Lauluväljaku esine täis soomlasi, kes mõnusalt murul külitasid. Nagu neil polekski kiiret kontserdile - no kuidas nii saab. Mis mind aga hämmastas, oli see, et järjekorda polnud üldse. Mängisin siis plaanid kähku ümber ja kamandasin sõbrad Mere väravate juurde - sellist luksust, et järtsi pole, tuleb ju ometi ära kasutada. Sisse saanuna aga mu rõõm hajus, sest nänniputka saba ulatus poolde Lauluväljakusse. Ka mul oli tahtmine endale lõpuks ometi üks korralik Rammsteini särk osta, aga ma loobusin sellest plaanist kohe. Käisin küll vahepeal piilumas, äkki on rahvasumm putka ümber väiksemaks jäänud, aga pidin iga kord pettuma. Olgu öeldud, et ülipikk järts oli seal ka pärast kontserti. Igatahes - kuna aega oli meil kõvasti, suundusime hoopis sööma ja õllejahile. Hinnad olid igal poole meeeeletud ja mis mulle veidi vastukarva oli, oli see, et õlledest pakuti (7 euro eest ofc) ainult Sakut. Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma seda kõige kõrgemalt hindan. Raske südamega ostsin selle megakalli õlle, aga süda jooksis verd küll - röövimine päise päeva ajal ju. Ülejäänud aja kontserdini veetsime inimvaatlusi tehes - ma lõin iga paari hetke tagant käsi kokku ja vaimustusin, kui lahedaid riideid ikka kantakse. Ja kui rahulikud ja rõõmsad kõik olid! Mu sõber, kes rokkarieluga eriti kursis pole, ütles etteheitvalt, et kuidagi jube rahulik on siin kontserdil, mille peale ma teatasin, et Rammsteini kontserdi külastajad ONGI viisakad ja rahulikud inimesed. Kuigi eks ma arvan, et meil vedas ka - kindlasti oli kusagil ka joobareid, aga õnneks mina neid ei kohanud.

Soojendusesineja jättis meil suhteliselt külmaks. Esiteks ei saanud me üldse aru, kus ta on, ja kui me ta lõpuks üles leidsime, sai kontsert märkamatult läbi. Nii märkamatult, et keegi vist isegi ei plaksutanud. Selleks ajaks olime ka meie end rahva sekka seadnud, et parimat kohta leida. Selle ka leidsime ja kui olime maha istunud, saime aru, et meie ümber on eranditult soomlased. No mis saaks veel parem olla? Õnneks olid nad (vähemalt kuni kontserdi alguseni) rahulikud ja küsisid meilt vaid korra, kust shotte saab. Pidime neile pettumust valmistama ja teatama, et ei kusagilt. Ja lõpuks, lõpuks, lõpuks ...  Rammstein! Ma võib-olla kordan ennast, aga ma tõesti ei tea ühtegi teist bändi, kes suudaks nii laheda esinemise teha. Leegid, ilutulestik, suits ... vau. Kohe esimese lauluga lasti kogu Lauluväljak musta suitsu täis ja ega rahulikumaks ei läinud kordagi. Õnneks olime valinud vaatamiseks väga hea koha: piisavalt kõrgel, et lava ja kogu show oli näha ja piisavalt kaugel, et leegid päris kõiki juukseid ära ei kõrvetanud. Tuld oli kontserdil ikka nii palju, et ma ei kujuta ette, mida esireas hüppajad tundsid. Isegi mina olin vahepeal pooleldi pimestatud ja kõrvetatud - ja ma seisin ikka päris taga. Mulle meeldis väga, et nad mängisid nii uusi kui ka vanu laule - kartsin enne, et äkki tahavad nad vaid uut plaati promoda ja vanu hitte üldse ei mängi. Kõike sai ja pärast kontserti oli mul hääl taas ära lauldud. Mu lemmikosa kontserdist oli loomulikult "Sonne", aga ka see, kuidas Rammsteini liikmed kummipaatidega rahva seas lavale sõitsid ja "Ausländerit" laulma hakkasid. Väga, väga lahe kontsert oli. Pärast oli tunne, nagu oleks mind veetud läbi leegitseva toru, mis keeras mind üht- ja teistpidi ning sülitas siis pärast välja. 

Ja siis saabus see kurb hetk, mil kontsert lõppes (pärast viit-kuut lisalugu) ja pidi hakkama mõtlema, kuidas Lauluväljakult välja saada. Rahvast oli rohkem kui inimesi ja prügi vedeles maas rohkem, kui ma kunagi enne näinud olin. Õudne. Ma ei taha olla nende nahas, kes seda laga koristama peavad. Küll aga olin ma äärmiselt rõõmus, et me nii lähedal elame ja et ma ei pidanud hakkama mõtlema, kuidas nüüd pärast seda ägedat elamust koju saada. Viis minutit jalutuskäiku ja saingi rõdult jälgida, kuidas juba lava lahti hakati võtma. Lava, muide, vääriks omaette postitust, sest see oli ikka mastaapne.

Aga lõpetuseks mõned meeleolupildid:

Sissepääsu ees uhkes üksinduses

Jehuu, me oleme sees!

Milline lava!

Rammstein palus küll mitte pildistada kontserdi ajal, aga ma salaja tegin ühe pildi, sest see lava oli ikka hullumeelselt äge.

Esimese maailma mured

 Mulle toodi kolm kilo murakaid. Isegi mina, kes ma olen kõige marjakaugem inimene tervel Maarjamaal, tean, et murakad on lisaks oma meeletule kasulikkusele ka tohutult kallid, nii et nüüd pean ma välja mõtlema, mida nendega pihta hakata, et need raisku ei läheks. Juba olen ma kõik köögitasapinnad murakatega katnud, et need järelvalmiksid, aga edasi? Peaks vist moosi tegema, aga ma pole seda kunagi teinud ning ennast teades ... keeran ma raudselt midagi pekki. Vaatasin, et soovitatakse ka murakalikööri teha, aga ma juba tean, et seda ei tarbiks me kodus mitte keegi. Nii et siis ikkagi moos.

Kui te minust nüüd järgmised paar kuud midagi ei kuule, siis läks moositegu totaalselt aia taha ning ma vaevlen ahastuses.

Teine esimese maailma häda on see, et mul on magamistoa küljes väga mõnus ja suur rõdu, aga ma ei oska sellega mittttte kui midagi peale hakata, et see mõnusaks ju mugavaks muuta. Hetkel olen sinna ostnud laua ja toolid, et vahel seal hommikukohvi nautida, aga muidu näeb see hämmastavalt kõle ja tühi välja. Ma pole suutnud seda isegi pildistada, et edasi anda, kui tühi see on. Teiseks tundub mulle ruumi (?), mida ma saan aastas u 2 kuud kasutada, sisustamine veidi mõttetu. Samas midagi tahaks selle rõdunatukesega teha, et ilusam oleks. Miks mul küll pole sisekujundamissoont?

Kolmas ülimalt suur mure on mul veel. Ma armastan oma vanust aina rohkem ja rohkem, mida suuremaks see muutub. Paraku aga hakkab vanuse lisandumisega gravitatsioon tugevamini tööle ja elatud aastad väljenduvad aina enam ja enam mu näol ja kehal. Selle pika ja ebaloogilise sissejuhatusega tahtsin ma öelda, et ilmselt oleks nüüd just viimane aeg teha ära üks oma Suurtest Soovidest: lasta endast aktifoto(d) teha. Ilusad, stiilsed, kunstipärased jne jne. Hakkasin isegi guugeldama, et kus siis saaks ennast pildistada lasta (samal ajal eirasin oma meestuttavate pakkumisi, kes muutusid korraga väga lahkeks ja pakkusid ennast pildistajateks) ... igatahes, pärast veidikest guugeldamist andsin ma alla, sest 1) kõik tundus jube kallis ja 2) ma üldse ei tea, kas ma tegelikult ka julgeksin ennast ka fotograafile alasti näidata. Mul on nimelt oma keha suhtes megakompleksid ja kui mul fotograafiga sobivat klappi ei tekiks, istuksin stuudios, vammused seljas, ja keelduksin igasugusest pildistamisest. 

Ühesõnaga, kui keegi teab head (nais)fotograafi, kes on minusuguste häbelike daamidega, kes üldse poseerida ei oska, harjunud, võib kontakti jagada.

Jagan rõõmu

Ma natuke aega tagasi mainisin, et töötan Lasteekraanis, aga see jäi vast mainimata, et lisaks Lasteekraanile olen ma ka osa Jupiteri vahvast tiimist. Jupiter, kui keegi ei tea, on Eesti kõige parem voogedastusplatvorm ja kui ma ütlen "kõige parem", siis ma mõtlen, et lisaks äärmiselt laiahaardelisele sisule on see tasuta ja seal ei pea ennast registreerima. Ma ise olen igasuguste kliendiprogrammide suhtes pigem tõrjuva hoiakuga ja kui ma pean millegi vaatamiseks ennast kuhugi kirja panema ja kasutajaks registreerima, ... siis ma parem jätan vaatamata. Ja noh, maksta mulle ka ei meeldi, eriti nüüd, kus ma iga kord kohvikusse minnes ja hinnakirja nähes minestan.

Aga miks ma üldse Jupiterist rääkima hakkasin, on see, et sinna jõudis üks mu lemmikfilmidest ja kui kellelgi on see vaatamata, siis ma tõsiselt soovitan. Filmiks on siis "Hüvasti, Lenin!" Ma olen üldse suur Saksa filmide austaja ning see film on pärast "Teiste elu" mu absoluutne lemmik. Ja kui ma siin juba olen, siis veel paar soovitust:

"Suur unelm" ühendab endas mu kaks lemmikut: Daniel Brühli ja jalgpalli. Film räägib õpetajast, kes üritab 1847. aastal Saksa lastele inglise keelt ja kultuuri õpetada. Kuidas? Aga loomulikult jalgpalli mängides. Kui aga arvate, et see tal lihtsalt läheb, siis arvake uuesti. 

Teine suur lemmik on sari "Patused". Ma millalgi siin juba soovitasin sarja "Kurjategijad" ja "Patused" on vähemalt minu vaatenurgast suhteliselt sarnane: väga tõsine teema, aga palju britilikku huumorit, mis ei lase sarjal depressiivseks muutuda. Sari räägib 80ndate Londoni geiringkonnast ajal, mil seal hakkab vohama HI viirus. Eraldi peab esile tõstma väga head muusikavalikut, aga mitte ainult - kõik oli nii hea, et ma lõpus ikka ulgusin korralikult nutta. Soovitan soojalt.

Mitmed mõtted suhetest

 Paar nädalat tagasi sattusin sõbrannadega pubisse ja nagu ikka keerlesid jutud seinast seina, laest põrandani ja peatusid kõikvõimalikes kohtades. Ühel hetkel kerkis esile küsimus: kujutame ette, et meile meeldiksid korraga nii mehed kui ka naised - kas me erinevast soost partneri valikul hindaksime samu asju või erinevaid? Vahele mainin, et me oleme kõik sajaprotsendilised heterod, nii et endal meil kogemused naistevahelise armastusega puuduvad. Mõtlesime ja mõtlesime ning jõudsime järeldusele, millele me alati jõuame, kui mehi ja naisi võrdlema hakkame: enamus omadustest, mida inimeste puhul hindame või mis üleüldse olulised on, on sooülesed. Ükskõik, kas meile meeldivad mehed või meeldiksid naised: ikka tahaksime, et inimene oleks usaldusväärne, empaatiline, intelligentne, hea huumorimeelega ja kõik need muud loogilised asjad.

Ja kui minna veel kaugemale, siis tegelikult hindan ma samu omadusi mitte ainult kaaslase, vaid ka sõprade ja suhtluskaaslase valikul. Ei ole ju nii, et sõber peaks olema usaldusväärne ja hea huumoriga, aga kaaslane loll ja ebausaldusväärne, aga peaasi, et välimuselt atraktiivne. Ja kui ma veel edasi mõtlesin, siis sain aru, et tegelikult ongi mulle kaaslase puhul palju olulisemad üldinimlikud omadused, st omadused, mis teevad temast minu jaoks hea ja külgetõmbava inimese, kui soopõhised omadused, nt välimus. See on ka ilmselt põhjuseks, miks mu pikaajalised suhted pole kunagi alanud konkreetsest kohtingusituatsioonist või esimese kohtamise vaimustusest, vaid pigem arenenud ... mitte päris sõprusest, aga teistsugustest suhtlusvormidest (ühisest tutvusringkonnast, pikemaajalisest koosviibimisest mingites olukordades vms). Seda, et keegi mulle esimesel kohtumisel sügavat muljet avaldaks (oma välimuse või ägeda käitumisega), on loomulikult ette tulnud, aga tavaliselt on see ka lahtunud, sest pikemaajalises suhtluses saavad minu jaoks oluliseks hoopis muud asjad ja need ongi just need sooülesed asjad. 

See on ka ilmselt põhjus, miks mulle Tinderi kontseptsioon nii vastumeelne tundub. Esiteks on mõte inimeste kataloogina esitlemisest mu jaoks pehmelt öeldes õõvastav. Teiseks - kui ma peaksin ainult välimuse või piltide põhjal valima, teeksin ma nii palju valesid valikuid, et arvaksin (nagu paljud tinderdajad, kelle kogemusi kuulnud olen), et kõik mehed/naised on nõmedad ja normaalseid isendeid üldse ei leidu. Ja see ei tähenda üldse, et kogu Tinder oleks täis perverte, nilbikuid või troppe - kindlasti mitte. Lihtsalt ainult välimuse põhjal pole ju võimalik aru saada, kas see inimene ka tegelikult mulle meeldiks. Minu puhul käibki tihti armumise protsess nii: mulle hakkab meeldima inimese olek/suhtlusviis/midagi muud, mida esimesena märkan - ma avastan, et tegu on huvitava ja meeldiva inimesega - ma avastan, et sellel inimesel on veel minuga klappivaid iseloomujooni - ma näen, et ka mina olen tema jaoks huvipakkuv ja austusväärne isik - ma olen armunud ja ta välimus, mis võib-olla alguses mu pilku ei köitnud (aga võib-olla ka köitis), on minu jaoks maailma kauneim. Ja see kõik ei tähenda, et ma üldse inimese välimust ei märkaks - seda, kuidas ma mehi ja ka naisi kommenteerida võin, saavad kinnitada kõik, kes on minuga koos eurovisiooni vaadanud. Lisan ka juurde, et kogu see armumise protsess võib päris kaua aega võtta - ei ole nii, et ma avastan seda kõike ühe õhtu jooksul.

Tegelikult pean üles tunnistama, et mõte traditsioonilistest kohtingust tekitab minus kerget hirmu, ilmselt sellepärast, et kohtingu kontseptsioon juba eeldab, et lühikese ajaga pead sa ennast oma parimast küljest näitama ja samal ajal otsustama, kas teine inimene meeldib sulle piisavalt, et veel mõnele kohtingule minna või üldse edasi suhelda. Pealegi ei saa kohtingul teise inimese kohta tegelikult mitte midagi teada - kas mina olen näidanud kohtingutel oma nn tavalisemat poolt ehk seda poolt, mis ainult magaks ja lolle nalju teeks? Loomulikult mitte. Kas teine pool räägiks mulle, et talle meeldivad veidrad pornofilmid ja arvutimängud? Üldjuhul mitte. Enamasti räägitakse vähemalt esmakohtingutel oma tööst, hobidest, lemmikfilmidest (kui see pole porno) ja natuke ka üldisematest vaadetest elule ja suhetele (mis enamasti on suhkruvõõbaga kaetud). Kokkuvõtteks: palju teemasid, mis tegelikult kumbagi poolt ei huvita ja mis meelde ei jää. Loomulikult olen ma ka oma lühikese elu jooksul kohtingutel käinud, aga midagi mäletamisväärset mul neist meenutada pole.

Ja kui ma mainin mingitel seltskondlikel üritustel, et ma pole sada aastat vallaline olnud ja viimane vallaliseaeg kestis ka u 3 kuud ja sellestki enamuse veetsin ma poolsuhtes, siis saan ma väga üllatunud pilke. Oma enesehinnangu huvides loodan ma, et need pilgud peidavad küsimust "kuidas see võimalik on, kui kõik kohad on imelikke suhtefoobe täis", mitte et need inimesed mõtleksid hoopis "kuidas temasugune küll suhtes saab olla". Igatahes ma mõtlen siis, et äkki on minu taktika, inimest pikema aja jooksul tundma õppida ja temaga enne väga heaks tuttavaks saada, ikkagi pikemas perspektiivis hea? Või vähemalt parem, kui kohe esmamulje põhjal otsustamine? Teine variant on see, et mul on lihtsalt hea maitse. Ja kolmas variant, et ma olen ise lihtsalt nii tore inimene.

Tõõrõõmud

 Ma olen täna veidi härdas meeleolus, sest eile oli meil ERRi sünnipäevapidu ja täna sain ma intrast lugeda, mida mu töökaaslased minust arvavad. Ja noh, ega ma kade ole, jagan ikka siia ka:

Alati väga abivalmis ja kiire tegutseja. Töökas, teotahteline, alati valmis aitama ja erinevate ideedega kaasa tulema. Lasteekraani ülimalt tubli toimetaja, eelmise kolleegi lahkudes lubati, et võimatu on ühel inimesel seda tööd teha - nüüd on töö tehtud ja paremini kui enne.

 

Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul tekib küll aeg-ajalt oma igapäevast tööd tehes ja leiba teenides mõte, et kas see, mida ma teen, ka üldse oluline on ja kas seda ka hinnatakse. Kes siis ikka keset kibedat tööaega tuleb ütlema, et kuule, sa oled ikka jube tubli ja hea - enamasti öeldakse pigem seda, mis kehvasti on. Seetõttu on mul tohutult hea meel, et ERRis kolleegide tunnustamise traditsioon on. Kohe tuli tuju veel paremini tööd teha.

Ja kui ma juba töölainel olen, siis mainin ka, et tasub ikka seada oma veebisammud Lasteekraani lehele. Kõik, kes me siin töötame (mina), teeme oma tööd südamega ja lisaks on meil juunikuus ülesse läinud täiesti vaimustavad maailmahariduslikud videomuinasjutud, mis on ka täiskasvanutele väga huvitavad vaadata. Rääkimata siis kõigest muust toredast. Lisaks oleme väga avatud igasugustele koostöödele, mis lastele rõõmu pakuksid ja kasu tooksid.

Tähelepanekud Eurovisioonist

Meie vaatasime Eurovisiooni koos bingoga, nii et enamuse ajast kostsid hüüded: "Kas tal nüüd on kuldne kleit seljas?", "Millest see laul räägib? Mul on vaja, et see räägiks eneseleidmisest, siis on rida täis", "Kui suur on lootus, et selle laulu ajal keegi kukub?", "Ma loodan, et kõik see nüüd Stefani laulu ajal ei juhtu: laulab mööda, unustab sõnad, kukub, hakkab nutma ja keegi jookseb lavale". 

Ühesõnaga, nalja sai. Laulud olid paraku liiga normaalsed, et nende üle naerda oleks saanud. Jep, Eurovisioon toob minus parima välja. Mu vaieldamatu lemmik oli Norra - midagi nii sürri pole ma ammu näinud. No kes selliste sõnade peale tuleb? Lisaks meeldis mulle veel Poola, aga teisi laule ei mäleta ma kahjuks üldse. UK üle on mul hea meel, sest no oli ka aeg viimaselt kohalt ülespoole tõusta. Ernsti lemmik oli Hispaania, välja arvatud siis, kui ta küljega oli, sest siis tundus, nagu polevat tal aluspükse. Üldse ei meeldinud talle Saksamaa, sest laulja oli ebaviisakalt riides. "Koduriietega ei minda esinema," oli Ernsti kommentaar. 

Lisaks hakkas silma, et kuidagi jube paljud laulud rääkisid sellest, kuidas ollakse nii erinevad teistest, nii erilised, nii palju kannatanud ja mitte mõistetud. Ma nõustun Valner Valmega, et praegusel ajal tundub selline iseenda üle hädaldamine pehmelt öeldes kohatu. Pealegi on mu meelest praeguses maailmas võimalik olla täpselt see, kes sa oled, nii et kui keegi soiub laval, et ta on nii kole ja keegi teda ei mõista - anna andeks, aga ei kõneta üldse. Hädaldamist oli üldse kuidagi jube palju ja sellepärast ma üldse ei imesta, et Moldova ja Hispaania nii palju punke said. Kujuta nüüd ette, et oled saalis kohapeal, lõbusas ja joviaalses meeleolus, tahaksid möllata ja tantsida ... ning siis pead kuulama mingit soigumist. Kõigel on ikka piir.

Ja kuna Norra mulle nii väga meeldis, tahtsin ma ka nende poolt hääletada. Paraku jäi mulle meelde vale telefoninumber, nii et ma helistasin hoopis Prantsusmaa poolt. 

Malta, mu arm

 

Tegelikult oli meil plaanis mai alguses minna Austriasse elektrijaamu külastama, aga paraku jäi see reis ära. Kurvastasin väga, sest Austria ja elektrijaamad - mis saaks veel parem olla? Kuna aga puhkus oli juba võetud, otsustasime selleks ajaks uue reisi planeerida, tingimusteks, et võiks olla soe ja võimalikult lähedal, sest mina ja lennukid pole just parimad sõbrad. Piilusin korraks ka Kanaari saari, aga olid siis piletid liiga kallid või lennuajad ebasobivad - see plaan jäi katki. Lõpuks jäid sõelale Malta ja Küpros, millest Malta väljus võitjana.

Ma ei saa öelda, et ma Malta kohta liiga palju head kuulnud oleksin. Enamasti kurdetakse, et seal on kuiv, loodust ega randu pole, midagi väga põnevat ka teha pole. Mõni väidab suisa, et täiesti igav ja mõttetu koht, kuhu minna. Ka pildid, mis Maltast leidsin, ei andnud suurt lootust. Nende positiivsete eelteadmistega varustatuna asusin siis teele ja mõtlesin, et kui mitte midagi muud, siis vähemalt on seal soojem kui Eestis.

Eks iga kohta saab vaadata nii positiivsest kui ka negatiivsest küljest. Ma oleksin ju võinud keskenduda Malta puhul pidevatele ehitustöödele, hilinevatele bussidele, liiga kõrvuti asuvatele linnadele ja liiga kivistele randadele, aga kas see oleks siis olnud baas heaks reisielamuseks? Ja kas üleüldse leidub maailmas kohta, kus mitte miski ei häiri? 

Kuna mu ootused olid suhteliselt madalad, siis üllatusin ma põhimõtteliselt iga nurga peal äärmiselt positiivselt. Alustame kõige lihtsamast, aga minu jaoks ka kõige tähtsamast: inimestega suhtlemine on äärmiselt lihtne, sest kõik räägivad inglise keelt. Restoranides olid menüüd arusaadavad, poes sai kõike küsida, bussides olid kirjad inglise keeles - mitte mingisuguseid arusaamatusi ei tekkinud. Teiseks: selliseid turiste orki püüda tahtvaid müügimehi põhimõtteliselt ei olnud, vähemalt mina ei näinud ühtegi. Maltalased jätsid mulle väga viisaka ja pigem reserveeritud mulje - ei mingit liigset pealetükkivust. Kui midagi küsisime, siis loomulikult vastati viisakalt, aga mingit ahistamist ei toimunud. Lisaks - ilmselt selle tõttu, et hooaeg polnud veel avatud, aga ka turistikohtades oli inimesi mõnusalt vähe, nii et ei pidanud trügima.

Kohtusime Maltal ka kohalike eestlastega, kes rääkisid, et eestlastele üldse Malta loodus ei meeldi. Ka enne minekut olin eeldanud, et midagi rohelist seal üldse polegi ja kõik kohad on maju täis. Ma ei tea - võib-olla on asi selles, et ma käisin praegu, mil seal pole veel liiga kuum ja kuiv, aga minu arvates oli seal rohelust küll ja veel. Olgu - ürgmetsi, soid ja lõpmatuid niite Maltalt tõesti ei leia, aga samas on seal  kaljud, grotid, palmid ja meri! Ja täiesti vaimustavad lained, mida võiks vaatama jäädagi. Kusjuures kui ma sihtkohta valisin, siis ma ütlesin ka, et mul on muust ükskõik, peaasi, et palmid ja meri on - Malta täitis mu soovid mitmekordselt. Mu lemmikkoht oli Blue Grotto, kus ma kahjuks küll paadiga sõita ei saanud, aga seevastu sain nautida maailma kõige ilusamat vaadet merele. Juba selle vaate pärast tahan sinna tagasi minna. Ilusaid merevaateid jagus muidugi igale poole.

Kuna viibisime Maltal vaid paar päeva, otsustasime neist maksimumi võtta ning külastada võimalikult palju erinevaid kohti. Meie ööbimiskohaks oli Sliema ja sealt tegime väljasõite Vallettasse, Bugibbasse, Gozo saarele, Mdinasse ja nagu eelpool mainisin, Blue Grottole. Mu absoluutne lemmikkoht oli Mdina ehk Malta esimene pealinn. Ilusad vaiksed tänavad, hobused, kaunid vaated ... mida võiks veel hing ihaldada? Samuti armusin ma Vallettasse, kus oli mitmeid ilusaid väljakuid ja lahedaid kohvikuid. Gozo saarel külastasime saare keskel asuvat kindlust ja nautisime kohalikus restoranis jäneseraguud. Jänes on Maltal vist rahvustoit, eks? Igatahes seda pakuti igal pool. Gozo saar meeldis mulle samuti väga, aga oleks ilmselt rohkem meeldinud, kui ilm poleks olnud nii tuuline ja ma poleks pidanud oma siivsuse hinnaga kleiti kinni hoidma. See oli loomulikult minu probleem, et ma kleidiga olin, aga siiski.

Ma jätkan nüüd piltidega, aga vahepeale üks humoorikas vestlus taksojuhiga, kes avaldas soovi suvel Eestisse tulla ning tundis huvi, millal siin suvi on:

- Millal Eestis suvi on?

- Juulis

- ... ja kui kaua?

- Ainult juulis.

- Ainult juulis!? Kuidas te seal elada saate?

Jalutuskäigul mööda Sliema promenaadi leidsime mitmeid ilusaid parke ja palme. Hästi palju söögikohti ja baare oli ka, kus kella 17 ja 19 vahel oli 2 jooki ühe hinnaga.

Mdina kõrval oli selline väike linnake, mille nime ma ei mäleta, aga kus asus see värviline ja lippudega ääristatud tänav. Ma ei saanudki aru, miks need lipud seal olid - kas oli mingi sündmus või on see kogu aeg nii ... Lisaks soovitan pöörata tähelepanu Malta rõdudele, mida võis leida igat värvi ja mis andsid muidu liivakarva majadele laheda nüansi. Muide, sealtsamast sai ka väga häid pirukaid.

Ma vahepeal mainin, et ma ei lähe kunagi reisile ideega veeta põhiline aeg pilte tehes, nende jaoks sobivate nurkade otsimises ja hiljem nende töötlemises, nii et seetõttu on mu pildid suvalised klõpsud, mis tehtud kõndimise pealt. Nondel ülemistel piltidel on mõned hetked Mdinast, mis kahjuks ei anna edasi kogu selle linna ilu. Peate lihtsalt mind uskuma.

Vaated kaljudest ja merest. Ilm oli just tol päeval, mil groti juurde sõitsime, küll veidi pilvine, aga vaated olid siiski väga võimsad. Oleksin tahtnud ka paadiga koobastesse sisse sõita, aga olevat liiga tuuline olnud. 

Mõned toidu- ja Aperolipildid ka. Meie hotellis asus täiesti vaimustav Itaalia restoran, milles pakuti mu siiani lemmikpastat. Mmm ... kuidas ma peaksin saama dieeti pidada sellise toidu juures? Ka mujal oli väga palju Itaalia söögikohti. Kuulsin, et Malta kalurikülades pidavat saama värskeid mereande ja kala, aga kahjuks nendesse me ei jõudnudki. Midagi peab järgmiseks korraks ka jääma. Ahjaa, Sliemas asub ka Eesti restoran, kus käisime ka einestamas. Üldiselt jäin ma Malta söögiga rahule, sest ... see ei erinenud väga Eestis pakutavast. Kõike, mida hing ihkas, sai, kui vaid maksma soostusin. 

Mina kavatsen igatahes millalgi tagasi Maltale minna.