28 juuni 2022

Jagan rõõmu

Ma natuke aega tagasi mainisin, et töötan Lasteekraanis, aga see jäi vast mainimata, et lisaks Lasteekraanile olen ma ka osa Jupiteri vahvast tiimist. Jupiter, kui keegi ei tea, on Eesti kõige parem voogedastusplatvorm ja kui ma ütlen "kõige parem", siis ma mõtlen, et lisaks äärmiselt laiahaardelisele sisule on see tasuta ja seal ei pea ennast registreerima. Ma ise olen igasuguste kliendiprogrammide suhtes pigem tõrjuva hoiakuga ja kui ma pean millegi vaatamiseks ennast kuhugi kirja panema ja kasutajaks registreerima, ... siis ma parem jätan vaatamata. Ja noh, maksta mulle ka ei meeldi, eriti nüüd, kus ma iga kord kohvikusse minnes ja hinnakirja nähes minestan.

Aga miks ma üldse Jupiterist rääkima hakkasin, on see, et sinna jõudis üks mu lemmikfilmidest ja kui kellelgi on see vaatamata, siis ma tõsiselt soovitan. Filmiks on siis "Hüvasti, Lenin!" Ma olen üldse suur Saksa filmide austaja ning see film on pärast "Teiste elu" mu absoluutne lemmik. Ja kui ma siin juba olen, siis veel paar soovitust:

"Suur unelm" ühendab endas mu kaks lemmikut: Daniel Brühli ja jalgpalli. Film räägib õpetajast, kes üritab 1847. aastal Saksa lastele inglise keelt ja kultuuri õpetada. Kuidas? Aga loomulikult jalgpalli mängides. Kui aga arvate, et see tal lihtsalt läheb, siis arvake uuesti. 

Teine suur lemmik on sari "Patused". Ma millalgi siin juba soovitasin sarja "Kurjategijad" ja "Patused" on vähemalt minu vaatenurgast suhteliselt sarnane: väga tõsine teema, aga palju britilikku huumorit, mis ei lase sarjal depressiivseks muutuda. Sari räägib 80ndate Londoni geiringkonnast ajal, mil seal hakkab vohama HI viirus. Eraldi peab esile tõstma väga head muusikavalikut, aga mitte ainult - kõik oli nii hea, et ma lõpus ikka ulgusin korralikult nutta. Soovitan soojalt.


21 juuni 2022

Mitmed mõtted suhetest

 Paar nädalat tagasi sattusin sõbrannadega pubisse ja nagu ikka keerlesid jutud seinast seina, laest põrandani ja peatusid kõikvõimalikes kohtades. Ühel hetkel kerkis esile küsimus: kujutame ette, et meile meeldiksid korraga nii mehed kui ka naised - kas me erinevast soost partneri valikul hindaksime samu asju või erinevaid? Vahele mainin, et me oleme kõik sajaprotsendilised heterod, nii et endal meil kogemused naistevahelise armastusega puuduvad. Mõtlesime ja mõtlesime ning jõudsime järeldusele, millele me alati jõuame, kui mehi ja naisi võrdlema hakkame: enamus omadustest, mida inimeste puhul hindame või mis üleüldse olulised on, on sooülesed. Ükskõik, kas meile meeldivad mehed või meeldiksid naised: ikka tahaksime, et inimene oleks usaldusväärne, empaatiline, intelligentne, hea huumorimeelega ja kõik need muud loogilised asjad.

Ja kui minna veel kaugemale, siis tegelikult hindan ma samu omadusi mitte ainult kaaslase, vaid ka sõprade ja suhtluskaaslase valikul. Ei ole ju nii, et sõber peaks olema usaldusväärne ja hea huumoriga, aga kaaslane loll ja ebausaldusväärne, aga peaasi, et välimuselt atraktiivne. Ja kui ma veel edasi mõtlesin, siis sain aru, et tegelikult ongi mulle kaaslase puhul palju olulisemad üldinimlikud omadused, st omadused, mis teevad temast minu jaoks hea ja külgetõmbava inimese, kui soopõhised omadused, nt välimus. See on ka ilmselt põhjuseks, miks mu pikaajalised suhted pole kunagi alanud konkreetsest kohtingusituatsioonist või esimese kohtamise vaimustusest, vaid pigem arenenud ... mitte päris sõprusest, aga teistsugustest suhtlusvormidest (ühisest tutvusringkonnast, pikemaajalisest koosviibimisest mingites olukordades vms). Seda, et keegi mulle esimesel kohtumisel sügavat muljet avaldaks (oma välimuse või ägeda käitumisega), on loomulikult ette tulnud, aga tavaliselt on see ka lahtunud, sest pikemaajalises suhtluses saavad minu jaoks oluliseks hoopis muud asjad ja need ongi just need sooülesed asjad. 

See on ka ilmselt põhjus, miks mulle Tinderi kontseptsioon nii vastumeelne tundub. Esiteks on mõte inimeste kataloogina esitlemisest mu jaoks pehmelt öeldes õõvastav. Teiseks - kui ma peaksin ainult välimuse või piltide põhjal valima, teeksin ma nii palju valesid valikuid, et arvaksin (nagu paljud tinderdajad, kelle kogemusi kuulnud olen), et kõik mehed/naised on nõmedad ja normaalseid isendeid üldse ei leidu. Ja see ei tähenda üldse, et kogu Tinder oleks täis perverte, nilbikuid või troppe - kindlasti mitte. Lihtsalt ainult välimuse põhjal pole ju võimalik aru saada, kas see inimene ka tegelikult mulle meeldiks. Minu puhul käibki tihti armumise protsess nii: mulle hakkab meeldima inimese olek/suhtlusviis/midagi muud, mida esimesena märkan - ma avastan, et tegu on huvitava ja meeldiva inimesega - ma avastan, et sellel inimesel on veel minuga klappivaid iseloomujooni - ma näen, et ka mina olen tema jaoks huvipakkuv ja austusväärne isik - ma olen armunud ja ta välimus, mis võib-olla alguses mu pilku ei köitnud (aga võib-olla ka köitis), on minu jaoks maailma kauneim. Ja see kõik ei tähenda, et ma üldse inimese välimust ei märkaks - seda, kuidas ma mehi ja ka naisi kommenteerida võin, saavad kinnitada kõik, kes on minuga koos eurovisiooni vaadanud. Lisan ka juurde, et kogu see armumise protsess võib päris kaua aega võtta - ei ole nii, et ma avastan seda kõike ühe õhtu jooksul.

Tegelikult pean üles tunnistama, et mõte traditsioonilistest kohtingust tekitab minus kerget hirmu, ilmselt sellepärast, et kohtingu kontseptsioon juba eeldab, et lühikese ajaga pead sa ennast oma parimast küljest näitama ja samal ajal otsustama, kas teine inimene meeldib sulle piisavalt, et veel mõnele kohtingule minna või üldse edasi suhelda. Pealegi ei saa kohtingul teise inimese kohta tegelikult mitte midagi teada - kas mina olen näidanud kohtingutel oma nn tavalisemat poolt ehk seda poolt, mis ainult magaks ja lolle nalju teeks? Loomulikult mitte. Kas teine pool räägiks mulle, et talle meeldivad veidrad pornofilmid ja arvutimängud? Üldjuhul mitte. Enamasti räägitakse vähemalt esmakohtingutel oma tööst, hobidest, lemmikfilmidest (kui see pole porno) ja natuke ka üldisematest vaadetest elule ja suhetele (mis enamasti on suhkruvõõbaga kaetud). Kokkuvõtteks: palju teemasid, mis tegelikult kumbagi poolt ei huvita ja mis meelde ei jää. Loomulikult olen ma ka oma lühikese elu jooksul kohtingutel käinud, aga midagi mäletamisväärset mul neist meenutada pole.

Ja kui ma mainin mingitel seltskondlikel üritustel, et ma pole sada aastat vallaline olnud ja viimane vallaliseaeg kestis ka u 3 kuud ja sellestki enamuse veetsin ma poolsuhtes, siis saan ma väga üllatunud pilke. Oma enesehinnangu huvides loodan ma, et need pilgud peidavad küsimust "kuidas see võimalik on, kui kõik kohad on imelikke suhtefoobe täis", mitte et need inimesed mõtleksid hoopis "kuidas temasugune küll suhtes saab olla". Igatahes ma mõtlen siis, et äkki on minu taktika, inimest pikema aja jooksul tundma õppida ja temaga enne väga heaks tuttavaks saada, ikkagi pikemas perspektiivis hea? Või vähemalt parem, kui kohe esmamulje põhjal otsustamine? Teine variant on see, et mul on lihtsalt hea maitse. Ja kolmas variant, et ma olen ise lihtsalt nii tore inimene.

02 juuni 2022

Tõõrõõmud

 Ma olen täna veidi härdas meeleolus, sest eile oli meil ERRi sünnipäevapidu ja täna sain ma intrast lugeda, mida mu töökaaslased minust arvavad. Ja noh, ega ma kade ole, jagan ikka siia ka:


Alati väga abivalmis ja kiire tegutseja. Töökas, teotahteline, alati valmis aitama ja erinevate ideedega kaasa tulema. Lasteekraani ülimalt tubli toimetaja, eelmise kolleegi lahkudes lubati, et võimatu on ühel inimesel seda tööd teha - nüüd on töö tehtud ja paremini kui enne.

 

Ma ei tea, kuidas teistel, aga mul tekib küll aeg-ajalt oma igapäevast tööd tehes ja leiba teenides mõte, et kas see, mida ma teen, ka üldse oluline on ja kas seda ka hinnatakse. Kes siis ikka keset kibedat tööaega tuleb ütlema, et kuule, sa oled ikka jube tubli ja hea - enamasti öeldakse pigem seda, mis kehvasti on. Seetõttu on mul tohutult hea meel, et ERRis kolleegide tunnustamise traditsioon on. Kohe tuli tuju veel paremini tööd teha.


Ja kui ma juba töölainel olen, siis mainin ka, et tasub ikka seada oma veebisammud Lasteekraani lehele. Kõik, kes me siin töötame (mina), teeme oma tööd südamega ja lisaks on meil juunikuus ülesse läinud täiesti vaimustavad maailmahariduslikud videomuinasjutud, mis on ka täiskasvanutele väga huvitavad vaadata. Rääkimata siis kõigest muust toredast. Lisaks oleme väga avatud igasugustele koostöödele, mis lastele rõõmu pakuksid ja kasu tooksid.

16 mai 2022

Tähelepanekud Eurovisioonist

Meie vaatasime Eurovisiooni koos bingoga, nii et enamuse ajast kostsid hüüded: "Kas tal nüüd on kuldne kleit seljas?", "Millest see laul räägib? Mul on vaja, et see räägiks eneseleidmisest, siis on rida täis", "Kui suur on lootus, et selle laulu ajal keegi kukub?", "Ma loodan, et kõik see nüüd Stefani laulu ajal ei juhtu: laulab mööda, unustab sõnad, kukub, hakkab nutma ja keegi jookseb lavale". 

Ühesõnaga, nalja sai. Laulud olid paraku liiga normaalsed, et nende üle naerda oleks saanud. Jep, Eurovisioon toob minus parima välja. Mu vaieldamatu lemmik oli Norra - midagi nii sürri pole ma ammu näinud. No kes selliste sõnade peale tuleb? Lisaks meeldis mulle veel Poola, aga teisi laule ei mäleta ma kahjuks üldse. UK üle on mul hea meel, sest no oli ka aeg viimaselt kohalt ülespoole tõusta. Ernsti lemmik oli Hispaania, välja arvatud siis, kui ta küljega oli, sest siis tundus, nagu polevat tal aluspükse. Üldse ei meeldinud talle Saksamaa, sest laulja oli ebaviisakalt riides. "Koduriietega ei minda esinema," oli Ernsti kommentaar. 

Lisaks hakkas silma, et kuidagi jube paljud laulud rääkisid sellest, kuidas ollakse nii erinevad teistest, nii erilised, nii palju kannatanud ja mitte mõistetud. Ma nõustun Valner Valmega, et praegusel ajal tundub selline iseenda üle hädaldamine pehmelt öeldes kohatu. Pealegi on mu meelest praeguses maailmas võimalik olla täpselt see, kes sa oled, nii et kui keegi soiub laval, et ta on nii kole ja keegi teda ei mõista - anna andeks, aga ei kõneta üldse. Hädaldamist oli üldse kuidagi jube palju ja sellepärast ma üldse ei imesta, et Moldova ja Hispaania nii palju punke said. Kujuta nüüd ette, et oled saalis kohapeal, lõbusas ja joviaalses meeleolus, tahaksid möllata ja tantsida ... ning siis pead kuulama mingit soigumist. Kõigel on ikka piir.

Ja kuna Norra mulle nii väga meeldis, tahtsin ma ka nende poolt hääletada. Paraku jäi mulle meelde vale telefoninumber, nii et ma helistasin hoopis Prantsusmaa poolt. 

10 mai 2022

Malta, mu arm

 


Tegelikult oli meil plaanis mai alguses minna Austriasse elektrijaamu külastama, aga paraku jäi see reis ära. Kurvastasin väga, sest Austria ja elektrijaamad - mis saaks veel parem olla? Kuna aga puhkus oli juba võetud, otsustasime selleks ajaks uue reisi planeerida, tingimusteks, et võiks olla soe ja võimalikult lähedal, sest mina ja lennukid pole just parimad sõbrad. Piilusin korraks ka Kanaari saari, aga olid siis piletid liiga kallid või lennuajad ebasobivad - see plaan jäi katki. Lõpuks jäid sõelale Malta ja Küpros, millest Malta väljus võitjana.

Ma ei saa öelda, et ma Malta kohta liiga palju head kuulnud oleksin. Enamasti kurdetakse, et seal on kuiv, loodust ega randu pole, midagi väga põnevat ka teha pole. Mõni väidab suisa, et täiesti igav ja mõttetu koht, kuhu minna. Ka pildid, mis Maltast leidsin, ei andnud suurt lootust. Nende positiivsete eelteadmistega varustatuna asusin siis teele ja mõtlesin, et kui mitte midagi muud, siis vähemalt on seal soojem kui Eestis.

Eks iga kohta saab vaadata nii positiivsest kui ka negatiivsest küljest. Ma oleksin ju võinud keskenduda Malta puhul pidevatele ehitustöödele, hilinevatele bussidele, liiga kõrvuti asuvatele linnadele ja liiga kivistele randadele, aga kas see oleks siis olnud baas heaks reisielamuseks? Ja kas üleüldse leidub maailmas kohta, kus mitte miski ei häiri? 

Kuna mu ootused olid suhteliselt madalad, siis üllatusin ma põhimõtteliselt iga nurga peal äärmiselt positiivselt. Alustame kõige lihtsamast, aga minu jaoks ka kõige tähtsamast: inimestega suhtlemine on äärmiselt lihtne, sest kõik räägivad inglise keelt. Restoranides olid menüüd arusaadavad, poes sai kõike küsida, bussides olid kirjad inglise keeles - mitte mingisuguseid arusaamatusi ei tekkinud. Teiseks: selliseid turiste orki püüda tahtvaid müügimehi põhimõtteliselt ei olnud, vähemalt mina ei näinud ühtegi. Maltalased jätsid mulle väga viisaka ja pigem reserveeritud mulje - ei mingit liigset pealetükkivust. Kui midagi küsisime, siis loomulikult vastati viisakalt, aga mingit ahistamist ei toimunud. Lisaks - ilmselt selle tõttu, et hooaeg polnud veel avatud, aga ka turistikohtades oli inimesi mõnusalt vähe, nii et ei pidanud trügima.

Kohtusime Maltal ka kohalike eestlastega, kes rääkisid, et eestlastele üldse Malta loodus ei meeldi. Ka enne minekut olin eeldanud, et midagi rohelist seal üldse polegi ja kõik kohad on maju täis. Ma ei tea - võib-olla on asi selles, et ma käisin praegu, mil seal pole veel liiga kuum ja kuiv, aga minu arvates oli seal rohelust küll ja veel. Olgu - ürgmetsi, soid ja lõpmatuid niite Maltalt tõesti ei leia, aga samas on seal  kaljud, grotid, palmid ja meri! Ja täiesti vaimustavad lained, mida võiks vaatama jäädagi. Kusjuures kui ma sihtkohta valisin, siis ma ütlesin ka, et mul on muust ükskõik, peaasi, et palmid ja meri on - Malta täitis mu soovid mitmekordselt. Mu lemmikkoht oli Blue Grotto, kus ma kahjuks küll paadiga sõita ei saanud, aga seevastu sain nautida maailma kõige ilusamat vaadet merele. Juba selle vaate pärast tahan sinna tagasi minna. Ilusaid merevaateid jagus muidugi igale poole.

Kuna viibisime Maltal vaid paar päeva, otsustasime neist maksimumi võtta ning külastada võimalikult palju erinevaid kohti. Meie ööbimiskohaks oli Sliema ja sealt tegime väljasõite Vallettasse, Bugibbasse, Gozo saarele, Mdinasse ja nagu eelpool mainisin, Blue Grottole. Mu absoluutne lemmikkoht oli Mdina ehk Malta esimene pealinn. Ilusad vaiksed tänavad, hobused, kaunid vaated ... mida võiks veel hing ihaldada? Samuti armusin ma Vallettasse, kus oli mitmeid ilusaid väljakuid ja lahedaid kohvikuid. Gozo saarel külastasime saare keskel asuvat kindlust ja nautisime kohalikus restoranis jäneseraguud. Jänes on Maltal vist rahvustoit, eks? Igatahes seda pakuti igal pool. Gozo saar meeldis mulle samuti väga, aga oleks ilmselt rohkem meeldinud, kui ilm poleks olnud nii tuuline ja ma poleks pidanud oma siivsuse hinnaga kleiti kinni hoidma. See oli loomulikult minu probleem, et ma kleidiga olin, aga siiski.

Ma jätkan nüüd piltidega, aga vahepeale üks humoorikas vestlus taksojuhiga, kes avaldas soovi suvel Eestisse tulla ning tundis huvi, millal siin suvi on:

- Millal Eestis suvi on?

- Juulis

- ... ja kui kaua?

- Ainult juulis.

- Ainult juulis!? Kuidas te seal elada saate?



Jalutuskäigul mööda Sliema promenaadi leidsime mitmeid ilusaid parke ja palme. Hästi palju söögikohti ja baare oli ka, kus kella 17 ja 19 vahel oli 2 jooki ühe hinnaga.





Mdina kõrval oli selline väike linnake, mille nime ma ei mäleta, aga kus asus see värviline ja lippudega ääristatud tänav. Ma ei saanudki aru, miks need lipud seal olid - kas oli mingi sündmus või on see kogu aeg nii ... Lisaks soovitan pöörata tähelepanu Malta rõdudele, mida võis leida igat värvi ja mis andsid muidu liivakarva majadele laheda nüansi. Muide, sealtsamast sai ka väga häid pirukaid.






Ma vahepeal mainin, et ma ei lähe kunagi reisile ideega veeta põhiline aeg pilte tehes, nende jaoks sobivate nurkade otsimises ja hiljem nende töötlemises, nii et seetõttu on mu pildid suvalised klõpsud, mis tehtud kõndimise pealt. Nondel ülemistel piltidel on mõned hetked Mdinast, mis kahjuks ei anna edasi kogu selle linna ilu. Peate lihtsalt mind uskuma.







Vaated kaljudest ja merest. Ilm oli just tol päeval, mil groti juurde sõitsime, küll veidi pilvine, aga vaated olid siiski väga võimsad. Oleksin tahtnud ka paadiga koobastesse sisse sõita, aga olevat liiga tuuline olnud. 






Mõned toidu- ja Aperolipildid ka. Meie hotellis asus täiesti vaimustav Itaalia restoran, milles pakuti mu siiani lemmikpastat. Mmm ... kuidas ma peaksin saama dieeti pidada sellise toidu juures? Ka mujal oli väga palju Itaalia söögikohti. Kuulsin, et Malta kalurikülades pidavat saama värskeid mereande ja kala, aga kahjuks nendesse me ei jõudnudki. Midagi peab järgmiseks korraks ka jääma. Ahjaa, Sliemas asub ka Eesti restoran, kus käisime ka einestamas. Üldiselt jäin ma Malta söögiga rahule, sest ... see ei erinenud väga Eestis pakutavast. Kõike, mida hing ihkas, sai, kui vaid maksma soostusin. 

Mina kavatsen igatahes millalgi tagasi Maltale minna.

09 mai 2022

Veidi pilte Maltalt

Pärast seda, kui ma hommikul e-smaspäeva meilide alla uppusin, hakkasin ma mõtlema, kas sellised ühepäevased masskampaaniad tõesti toimivad? Minus näiteks tekitas kogu kirjalaviin meeletult stressi, nii et ma ei sulgenud mitte ainult oma meilikasti, vaid ka üleüldse veebibrauseri. Neid pakkumisi oli lihtsalt nii palju, et ma ei suutnud aru saada, kas miski oli ka mõistlik. Pealegi tundus mulle kõikide pakkumiste läbikammimine nii ajamahukas, et ma leidsin, et närvid ja aeg maksavad ka midagi.

Mitte, et mul närve enam alles oleks, aga ikkagi.

Vahepeal käisin ma Maltal ning praegu võtan ma hoogu, et sellest pikemalt kirjutada. Kiire kokkuvõte: mulle väga meeldis! Rohkem kirjutan ma aga siis, kui olen veidi puhanud ja töökoorma alt välja rabelenud. Seniks aga mõned pildid:














20 aprill 2022

Tööd ja närvitsemised

Huvitav, kas teistel on ka nii, et kui neil on vaja mitu asja ära teha, keegi annab veel ülesandeid juurde ja lisaks kummitab veel kuklas mõni pikaajalise tähtajaga asi, siis nad lihtsalt otsustavad mitte midagi teha? Loomulikult mul ka mitte, millest me siin räägime üldse?


Igatahes. Ma olen oma praeguses töökohas töötanud veidi üle poole aasta ja olen saavutanud staatuse, et kui keegi puhkab, siis küsitakse, kas ma saan asendada. Mitte kõikide tööde puhul loomulikult, aga nende, mis minu pädevusse kuuluvad - saatejuhiks pole mind (veel) palutud. Ja kuna ma tahan kõike teada ja kõike õppida, siis ma loomulikult olen alati nõus. Mis omakorda tähendab, et ma avastan ennast olukordadest, kus ma ei suuda asju prioritiseerida, vaid istun, pea laiali otsas.


Aga. Mulle ikka nii meeldib mu töö.


Sattusin mõni aeg tagasi kuulma pealt ühe noormehe kurtmist, et ta pruut jättis ta maha, kuna too noormees ei olevat piisavalt edasipüüdlik. Ta nimelt polnud osanud öelda, mis on tema elu eesmärgid, plaanid, kus ta on oma eluga paarikümne aasta pärast jne jne. Kui ma poleks nii viisakas inimene olnud, oleksin ma püsti tõusnud ja öelnud, et hea on, et sellisest lahti sai. Mulle käivad nii närvidele need manifesteerijad, eesmärgitajad ja fomotajad, kes käivad ringi ja aina räägivad, kuidas kõike peab elus tegema, kogu aeg peab inimesel mingi suurem eesmärk olema, kogu aeg peab ennast julmalt arendama. Ausalt - laske mul rahus olla. Ma arvan, et mõtlemis- ja õppimisvõimelised inimesed suudavad ka ise areneda, ilma et kogu aeg kohvivesi teatud kohas ei kee. Ja kes ei suuda, ei suuda seda ka oma manifesteerimiseta. Mis pagana sõna see üldse on? Või noh - mul on suhteliselt savi, mida inimesed omaenda eluga pihta hakkavad, aga kui sellepärast teised kannatavad, ajab see mind närvi. 


Ja siis sattusin ma eile poole kõrvaga kuulma üht saadet, kus õpetati, kuidas alustada sellise ettevõtlusega, kus inimestele võimalikult palju mõttetut kraami müüakse. Miks? Kes seda teab. 

19 aprill 2022

Pildipostitus Berliinist

Et lihavõttenädalavahetus pakkus võimaluse veidi kauem puhata, mõtlesin, et äkki läheks Eestist ära? Nii vahelduse mõttes, koroonapiiranguid ju enam eriti pole ju ... Esmalt vaatasin lende Rooma, aga nii kiiresti, kui ma lennupiletite lehe avasin, panin selle ka kinni - hinnad olid veeeidike vastuvõetamatud. Seejärel mõtlesin, kuhu ma tegelikult minna tahaksin, mis asuks piisavalt lähedal, et mul lennukis süda pahake ei läheks ja kus on lootust, et ei streigita. Nii sai valituks Berliin.



Berliinis käisin ma viimati 15 aastat tagasi ning sellest reisist on mul ainult head mälestused. 15 aastat on aga 15 aastat, nii et ma isegi ei eeldanud, et kõik samamoodi on. Seekord võtsin eesmärgiks võimalikult palju niisama ringi jalutada, Berliini ööelu uurida ja proovida Berghaini sisse saada. See viimane ei olnud tegelikult minu eesmärk, küll aga oli mu reisiseltskonnas ka noormehi, kes olid tõsimeelselt uurinud, mida sissesaamiseks tegema ja kandma peab, ning siis ka vastavalt riietunud. Minu usk sissesaamisesse ja ka soov sinna minna oli oluliselt väiksem, nii et eraldi ettevalmistusi ma ei teinud. Küll aga tahtsin ma näha, kas on siis nii meeletu tung sinna. Etteruttavalt: jah, oli küll.




Berliinis ei ole enam maskikohustust ega koroonapiiranguid, aga ega sellest niisama linnas ringi liikudes aru ei saa. U- ja S-Bahnides ning poodides oli julgelt 95% ikkagi maskis. Kui keegi oli maskita, võis eeldada, et ta on välismaalane. Samas aga ei küsitud kusagil, isegi mitte lennujaamas, koroonapasse. Olin enne reisi ka veidi Berliini raadiot kuulanud ning seal rääkisid ka inimesed, et savi see piirangute mahavõtmine - neile on oluline see, et nemad ise püsiksid terved. Ja muide, kui ma ütlen "mask", siis ei pea ma silmas neid nartse, mida Eestis kantakse - kõigil olid ikka korralikud FFP2 maskid.




Ilm oli mõnusalt päikeseline, aga jahe, nii et jalutamiseks ideaalne. Kokku jalutasingi vist üle kümne kilomeetri - täpselt ei tea, sest ma sammulugejat peale ei pannud. Metrooga sõitsime hommikul Alexanderplatzile, sealt jalgsi Tiergartenisse ja sealt Ku'dammile. Järgmiselt hommikul metrooga Oberbaumbrücke juurde ning sealt mööda East Side Galleryt Alexanderplatzile. Mulle lihtsalt meeldib võõrastes linnades jalgsi ringi käia, sest nii näeb oluliselt rohkem. Pärast küll jalad valutasid, aga vaated olid seda väärt.




Me ööbisime Ida-Lääne piiril Sonnenalleel, nii et kogesime parimat osa mõlemast poolest ning lisaks veel ohtralt multikultit pealekauba. Hästi värskendav oli näha nii palju erinevaid inimesi, kes kandsid täpselt selliseid riideid, nagu ise tahtsid. Hakkasin kohe veidi rohkem mõtlema sellele, et võiksin ka ise vähem oma välimusele keskenduda. St mitte, et ma sellele üldse eriti keskenduksin, aga VEEL vähem. 




Küll aga oli linnapildi juures kurb see, et tänavad olid väga räpased ning majad kaetud grafitiga. Võimalik, et asi oli vaid idas nii? Nt ilus Oberbaumbrücke oli suht ära lagastatud. 




Tegelikult oleksin ma tahtnud kauem Berliinis olla, sest no nii palju rohkem oleksin tahtnud teha. Näiteks ei jõudnud ma seekord lahedatesse Berliini poodidesse, losside juurde, paadiga sõitma, Hitleri punkrisse ja veel mitmesse muuseumi. Küll aga meeldis mulle väga Alexanderplatzil hängida - ma ei saagi aru, miks selle kohta kusagil kirjutati, et see on mõttetu koht? Mu meelest oli küll täiega lahe. Lisaks leidsime sealt juurest ühe ägeda Bierstube, kus väga mõnusat muusikat mängiti.




Põhilistesse turistikohtadesse sisse me ei läinud. Esiteks on mul suur vastumeelsus järjekordades seismise vastu ja teiseks olin ma nii mõndagi neist külastanud eelmisel korral. Väljast oli ka tore vaadata. Kahes muuseumis siiski käisime, aga ega rohkem polekski jõudnud, sest juba need võtsid mind täiesti läbi. Muide, Berliinis eelistatakse siiani sularaha ning mõnedes kohtades pole isegi kaardimaksevõimalustki. Ning ma ei räägi mingitest nurgatagustest putkadest, vaid korralikest baaridest. 




Suurema seltskonnaga (ehk rohkem kui 2 inimest) reisimisel on keeruline leida ühiseid huvisid. Või noh, keerulisem kui üksi oleks. Nii näiteks olin ma väga pettunud, kui baaride otsimisel jäeti minu pakutud äge  ... hmm ... nimetagem seda väga liberaalseks baariks ... kõrvale. Mingitel meestel on  lihtsalt nii hõre mehelikkus, et nad ei suuda minna kohtadesse, mis pole full straight kohad. Ja Ku'dammil oleksin ma ka rohkem mööda poode ringi uudistanud, aga sellega jäi, nagu jäi. Mõtlesingi, et järgmine kord lähen Berliini üksi või siis koos sõbrantsiga.




Aga miks ma tegelikult Berliini minna tahtsin? Eks ikka Berliini õlle ja dönerite pärast! Kusjuures ka see oli veidi kurb, et dönerit sain ma süüa ainult ühe korra, ülejäänud kordadel käisime viisakamates kohtades. No kuidas nii saab! Küll aga leidsime me keset Tiergartenit ühe nunnu Biergarteni, kus oli mõnus vaade ja head Bratwurstid. Mulle meeldib see veidi ebatervislik Berliini köök! Hinnad aga - mitte nii väga. 




Ei saa ka Berliin läbi sõjavastaste demonstratsioonideta. Brandenburgi väravate juures olid näiteks sõbralikult kõrvuti nii Ukraina kui ka Sri Lanka õiguste eest võitlejad. Kõrval seisis suhteliselt stoilise näoga Saksa politsei - ilmselt on nad seal nii harjunud selliste asjadega.




Suurriigid armastavad uhkeid monumente. Ja turistid ka. Meil vedas ööbimiskohaga, sest sattusime kohalike rajooni, aga kui ikka kesklinnas ringi jalutasime, pidime turistihordide eest põgenema. 




Kindlasti mu lemmikosa reisist oli DDRi muuseumi külastus. See oli küll samuti turiste täis, aga kuna seal oli nii palju vaadata-kuulata-katsuda, ei pannud ma kogu seda rahvast tähelegi. Kõige ägedam oli DDRi-aegne korter (koos samaaegse liftiga), millest leidis ka põnevaid fakte toonase perekonnaelu kohta. Veel oli seal Trabant ja palju igapäevaesemeid toonasest ajast. Ja kõike muud. Pärast käis pea ringi kogu infost.




Naljakas oli vaadata, kui erinevalt reageerisid muuseumis lääne- ja idarahvad. Meie, nõukaajast pärit inimesed (ma siiski pean ennast selleks) ei imestanud eriti, kui lugesime, kuidas söök oli normeeritud, poodides asju saada polnud, reisile sai tuusikuga jne jne, samas kõrval mõni teise, ilmselgelt mitte nõukarahva esindaja, oli uskumatust väljendava ilmega,  kui neid asju luges. Eks tagasi vaadates see tundubki kõik ebareaalne.




Berghainist. Kes meist ei teaks seda kultuslikku Berliini technoklubi, kuhu sisse ei lasta. Loomulikult tahtsime me näha, kas meie saaksime sisse. Mind muutis muidugi veidi ettevaatlikuks see, et mulle klubid üldse ei meeldi ja eriti veel techniklubid, aga samas, miks mitte proovida. Berghain asub ise kusagil kahtlases rajoonis, kuhu saamiseks pidi mingit kahtlast teed pidi minema. Ja kohale jõudes ... ma ei liialda, kui ütlen, et see järts oli vähemalt poole km pikkune. Ja kõik järjekorras seisjad olid ilmselt samuti uurinud, kuidas kindlasti sisse saada: nad olid mustas, tõsised, stiilsed, tõelised technofännid - ja siis olin mina. Punase mantliga. Absoluutselt ilma igasuguste teadmisteta technost. Loomulikult leidsin ma, et pole mõtet seal järtsis seista. Üritasime minna ühte teise klubisse, aga ka sealne järts oli sadu meetreid pikk. Kuidas inimesed viitsivad? Või olen mina see ainus kannatamatu, kes seista ei suuda? Selle asemel leidsime aga Mittest ühe mõnusa baari, kus sai nii tantsida kui ka niisama juttu puhuda. Ja kus ei mängitud technot.




Üks tore avastus oli vastavatud Berliini lossi reinkarnatsioon ehk Hulmboldt-Forum. Seal asub mitu muuseumi, mis põhiliselt on tasuta, restoran (mis pole tasuta), kohvik, poed, suur siseõu ja palju muid ruume. Ma olin enda arvates pannud meile kinni piletid ühte neist muuseumidest, aga kohapeal avastasin, et tegelikult olid need piletid hoopis katuseterrassile, mis oli samuti tasuta. Egas midagi - läksime siis katuseterrassile. 




Katuseterrassilt oli 360 kraadi vaade Berliini kesklinnale. Lisaks on seal ka restoran, aga sinna me ei läinud. Väga mõnus koht! Ilmselt suvel oleks soojem olnud, aga kui tahta tasuta vaateid nautida, tasub minna.




Humboldt-Forumi maja ise oli väljaspoolt veidi skisofreeniline: üks pool loss ja teine kast. Asub see hoone muuseumisaarel, nii et kõik vajalikud kohad on jalutuskäigu kaugusel. Lisaks saab sealt väga head kohvi ja see, ma ütlen, on väga oluline kriteerium minu jaoks.




Reis kestis meil kokku 2 päeva, nii et paraku jäid paljud kohad nägemata ja sellist niisama istumise aega oli vähe. Muidu meeldib mulle ka alati välismaal toidupoodides käia, pisikestel tänavatel uudistada, ühistranspordiga sõita ja veekogude ääres istuda, aga seekord jäi selle jaoks aega napiks. Tahtsime ju selle lühikese aja jooksul võimalikult palju teha ja näha. 




Aga juba sügisel tahaksin ma uuesti Berliini minna. Siis aga juba hoopis teistesse kohtadesse.



 

13 aprill 2022

Suhetest

Tahtsin küll millestki väga sügavmõttelisest ja tõsiseltvõetavast kirjutada (mis see küll oleks?), aga kuna lugesin toredat postitust tinderdamisest ja kohtingutel käimisest, siis ma lihtsalt pidin mälestusrajale ekslema minema ja oma kogemusi meenutama.

Esiteks. Ma ei mäleta, millal ma viimati vallaline olin. Aa, mis ma valetan, mäletan küll! 2013. aasta suvel u 3 kuud. Sel ajal polnud tinderdamine moes (kas siis tinder üldse eksisteeriski?), nii et kogu internetikohtingute maailm, swipe'imine ja muu säärane on minu jaoks tume maa. Ma isegi ei tea, kummale poole swipe'ima peaks ning kunagi ühe sõbrantsi tinderit uudistades tekitasin talle päris mitu piinlikku olukorda. Mu enda ainus internetis sõlmitud tutvus pärineb aastast 2006, kui keegi mulle Rate'is kirjutas, et olen päris kena ja saame kokku. Pärast seda olen harrastanud meeldivaid baaritutvusi. Seega - ma ei tea, kuidas ma tinderis käituksin, aga ma tean piisavalt ennast, et eeldada, et ma suhtleks korraga mitme inimesega, aga kokku saaksin .... vb ühega. Või mitte kellegagi.

Minu suurem kohtinguviga on samuti ghostimine ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ja kõige sagedamini avastan ma midagi, mis mu kaaslase juures ei meeldi, ja otsustan, et see on piisav põhjus edasi mitte suhtlemiseks. Oma kaaslast ma loomulikult selles osas ei valgusta. Teine ja samuti suhteliselt sageli esinev põhjus on see, et ma ei viitsi mingil hetkel enam kokku saada nii tihti või mul on palju muud tegemist, see aga ei sobi mu kaaslasele, kes hakkab peale käima, et aga kohtume siis selle ainsa veerandtunni jooksul, mis mul päevas vaba on. I don't think so. No ja kuna ma vihkan pealekäimist, siis arvata võib, mis järgneb. Ülejäänud põhjused on kombinatsioonid kahest eelnevast või siis avanevad mujal uued perspektiivid.

Mitme inimesega korraga suhtlemine või kohtingutel käimine on mu meelest paratamatu, vähemalt alguses, sest no kuidas ma tean siis, kas see inimene mulle meeldib või kavatsen ma teda ghostida? Ja kui ma jätan nt kellegi teisega selle tõttu suhtlemata/tutvumata, siis on see ju kurb. Samas aga pean ütlema, et kui asi juba tõsisemaks on läinud, siis ma enam ringi ei nilli ja seda mitte (ainult) oma kaljukindla moraali pärast, vaid ka väga primitiivsel põhjusel: mul lihtsalt ei jaguks aega ega energiat, et mitmele inimesele pühenduda. Sellepärast imestan ma alati, kui inimesed jaksavad veel armukesi, kõrvalsuhteid või avatud suhteid pidada. Kuidas nad jõuavad? Mult võtab juba üks suhe nii palju energiat (ja loomulikult annab ka energiat, aga see on teine asi), et mõte ringitõmbamisest või teistega tutvumisest ei tule mulle pähegi.

Aga tegelikult on mul ka tunne, et ma lihtsalt ei oskaks vallaline olla. 

28 märts 2022

Koroonast

Olgu ajaloolise tõe huvides mainitud, et täna hommiku näitas koroonatestike mulle kaht säravat triipu.

Üks sõber muretses, kust ma küll selle sain, ega ometi mitte temalt. Paraku ei tea ma isegi, kuskohast, sest eelmisel nädalal sai kuidagi eriti palju ringi aeletud. Ega seal muidugi erilist vahet olegi. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, hoopis üht head sarja soovitada, mille Jupiterist leidsin. "The Outlaws" on nimeks. Mulle meeldivad niikuinii väga Briti sarjad, aga see on veel eriti sürr ja absurdikas. Ja - ei tea, kas vaatamata sellele või hoopis selle tõttu - leidsin ma sarjast kuidagi palju kokkupuutepunkte endaga. Ei teagi, mida see nüüd minu kohta ütleb, aga igatahes, hea sari on.

Aga mida paganat ma nüüd see kümme päeva kodus pihta hakkan? Ma just jõudsin rõõmustada, et enam kodukontorit tegema ei pea.

22 märts 2022

Sünnipäevad ja vanused

Ernstil oli vahepeal sünnipäev ja esimene suur mängutoasünnipäevapidu. Küsisin talt pärast, mis talle sünnipäeval kõige rohkem meeldis. "See, et Venemaa sel ajal batuudikeskust ei pommitanud, kui meil seal pidu oli." 

Pidin nõustuma, et see oli ka minu arvates parim osa sünnipäevast.

Ma olen pidanud elu jooksul Ernstile nii mõndagi keerulist teemat seletama. Ta on ju kogenud lähedase rasket haigust ja surma, vanemate lahkuminekut, kolimisi ja väga heade sõprade äraminekuid. Nüüd lisandub sinna nimekirja ka sõda. 

***

Ma ise avastasin, et kuigi ma olen sellises vanuses, et vähemalt mu enda arvates enam kenad noormehed minuga tänaval rääkima tulema ei peaks, siis nad teevad seda ikka. Mitte kõik, aga eelmisel nädala tervelt kaks ja see on juba rohkem, kui ma arvanud oleks. Ja kuna aeg-ajalt tekib ikka meil seltskonnas küsimus, kuidas daamidele läheneda, nii et need daamid kohe minema ei putkaks, siis minu näited on sellised: esimene noormees küsis, miks ma õues pükse ei kanna (mul oli miniseelik) ja teine, kas ta saaks mulle tõuksiga küüti pakkuda. Ma ei ütleks, et need maailma parimad vestluse alustamisviisid on, aga samas, ma olen juba 32, ei saa liiga nõudlik olla.

See meenutas ka, et üks tuttav, kes on minust paar aastat vanem, ütles, et sellises vanuses on põhitingimus mehele, et ta sind ikka haiglast koju tooks ja su eest hoolitseks.

Tegelikult mulle meeldib mu vanus, päriselt. Ja ma ei jõua ära oodata, et ma 33 saaksin.



10 veebruar 2022

Valikud

 Ma ei imesta absoluutselt, et igal teisel inimesel praegu depressioon, ath, ärevushäire või midagi muud on. Sattusin täna tööga seoses vaatama põnevaid kohti Eestis, kus lastega puhata, ja olin hetkega ärevuses - neid on nii palju! Ma tahaks ju neisse kõigisse minna, aga kunas? Ma ei jõua ju eluilmaski! Ja siis sain aru, et see valikute paljusus ja pidev ilmajäämistunne ongi need, mis põhjustavad ärevust ja raskemeelsust. See eelpoolnimetatu on loomulikult väga lihtsustatud näide, aga tegelikult seisan ju sarnaste olukordadega silmitsi iga päev - terve ilm on täis võimalusi nii tööks, puhkuseks, eraeluks, milleks iganes veel ja kuidas, pagan, peaks ma suutma selle meeletu valimi keskelt just endale sobiva leidma? Elu on muutunud hiigelsuureks kaubanduskeskuseks, kus iga nurga peal on aina peibutavamad tuled-viled ning millest tühjade kätega väljudes tunnen end justkui süüdi, et ma kõiki neid võimalusi ei kasuta.

Ühesõnaga - mu kiviaegne aju ei pea sellele digimaailma virrvarrile väga hästi vastu.

Muust elust: ma avastasin teatava üllatusega, et Ernstile meeldivad koolikatsed - ütles, et tahaks kõik koolid läbi katsetada, et kõik ülesanded läbi teha. Mis ma teen sellise lapsega, kellel nii kummalised huvid on? Ja kuidas, oh kuidas on ta nii vana, et juba sügisel kooli läheb? Ja kuidas ma valin (taas see valikute paljusus) talle toreda kooli?

Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

31 jaanuar 2022

Me ise oleme süüdi

 Laupäeval sõitsime Ida-Virumaale ja kuna autoakende taga olid elektrijaamad ja autos sees üks energeetik, siis pöördus teema elektrile ja sellele, mis on siis ikkagi kõrge hinna juurpõhjus ja mis saab tulevikus. Vastust polnud vaja kaugelt otsida: meie ise, kes me meeletutes kogustes mõttetut jama tarbime, oleme loonud olukorra, kus tööstusi tekib aina juurde, need aga kulutavad aina enam ja enam elektrit, inimesed tarbivad aina enam ja enam (koroonakese tõttu ei saanud ju eriti reisida või väljas käia ning kuidas muidu oma katkisi hingi tohterdada kui uute asjadega?) ja ring ongi keerelnud nii kaugele, et enam ei jätku energiat inimeste tarbimisvajaduste täitmiseks. Lisame juurde olukorra, kus Euroopas on väga palju söejaamu kinni pandud ja saamegi selle, mis hetkel toimub.

Aga mis saab edasi? Mida peaksid tegema inimesed, kes hirmuga järgmisele talvele mõtlevad? Lihtne vastus: raha koguma. Hind jääb kõrgeks ja seni, kuni ei tule majanduskriis, mis tööstused seiskab või palju uusi elektrijaamu / olemasolevate taaselustamist, ei muutu midagi. Võib muidugi loota, et riik kehtestab hinna ülempiiri ja maksab vahe kinni, aga kas see ka tegelikult juhtub? Kes teab. 

Ühesõnaga, süüdistada ei saa kedagi peale iseenda. Kõike head korraga ikka ei saa. Muidugi kasvas selle jutu kuulmise järel mu viha kogu nännikaubanduse ja krüptokaevanduste vastu, aga mis mina ikka teha saan? Mina võin ju olla (enda arvates) mustertarbija, kes mõttetut jama ei osta, taaskasutab, -käitleb jne, aga seni, kuni inimese väärtust mõõdetakse asjades, mida ta endale lubada saab, jääb minu panus vaid piisaks meres.


24 jaanuar 2022

Jaanuar

 Mul on viimase aja koroonapuhanguga väike hasart tekkinud - kaua ma suudan ilma koroonasse jäämata vastu panna? Tööl oleks justkui katk üle käinud, sest põhimõtteliselt kõik on koroonas või oma (teismeliste) lastega kodus, tutvusringkonnast tuleb ka iga päev koroonasõnumeid. Mõnele olen isegi öelnud, et antaks teada ainult siis, kui koroonat pole tööl/kodus, sest nüüd on see juba uudis. 

Ja siis olen mina, kes ma olen terve aja püsinud koroonavaba, kuigi ma liigun ringi, hingan sama õhku ja suhtlen samade inimestega. Hakka või uskuma, et Epu teooria meie pere koroonavastasest geenist on tõsi. Aa, Ernsti lasin ka ära vaktsineerida. Juhuks, kui see geenijutt ikka pole tõsi.

Muidu on aga ka ilma koroonata palju ärevust. Energeetikuga koos elamise juures on üks hea asi see, et praegune energiakriis ei tulnud mulle üllatusena. Mitte, et ma oleksin vaimustusest ringi karanud, aga vähemalt sain juba eelmisel aastal vaimselt valmistuda ja kõhu kõrvalt kokku hoidma hakata. Lisaks on hea, et kohe kui mingi uudis tuleb elektrihindade, kompensatsioonimeetmete, rohepöörde või üleüldse energiateemade kohta, saan kohe üle küsida, mis värk tegelikult on. Miks on elekter kallis? Ja kas on lootust, et läheb odavamaks (vastus sellele on, et ei lähe, vähemalt mitte lähimate aastate jooksul). Mida teha? Kas peaks hoovi tuuliku panema või äkki aknaklaasid päikesepaneelide vastu vahetama? Kodune energeetik on üks tore asi ja ma lihtsalt mainin, et kui kellelgi siinviibijatest on ka mõni (mõistlik) küsimus, siis ma võin need küsimused edastada.

Kahjuks aga pole mul kodus oma julgeolekupoliitikut, nii et kogu mu ärevus praeguse seisukorra pärast Euroopas jääb maandamata. Ärevad ajad, ärevad ajad.

Isiklikus elus nii suuri torme pole. Töö võtab endiselt enamuse mu (vabast) ajast ning selle aja, mis üle jääb, proovin veeta võimalikult produktiivselt. Voodis raamatu lugemine on ju produktiivne? Mulle meeldiks ka öelda, et olen hakanud trenni tegema või alustanud uue hobiga, aga kas nädalas korra jõusaalis käimist saab nimetada trenniks? Ma kahtlen selles. Samas näiteks tunnen ma, et mu töö rahuldab ka mu hobivajadused, nii et ekstra midagi juurde otsida pole ka nagu tarvis olnud. 

Lõppu aga jagan ma toredat salvestist 26 aasta tagusest ajast, mil ma olin veel armas, tark ja üldse mitte nii kibestunud. SIIN see on. 

05 jaanuar 2022

2021. aasta kokkuvõte

Et uuega alustada, tuleks vanaga lõpetada. Selle eriliselt sügava elutõega alustan ma möödunud aastast kokkuvõtte tegemist ja lootmist, et uus tuleb parem.

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Andsin teleinteka, lendasin helikopteriga ja ratsutasin. Need on need, mis esimesena meelde tulevad, kuigi eks pisiasju on kindlasti veel. Lisaks sai ka uuel töökohal rohkelt asju esimest korda tehtud, aga see ei vääri mu meelest eraldi mainimist. 

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei anna tõsiseltvõetavaid uusaastalubadusi, sest miks endale mõttetut pinget peale panna? Mu igapäevane lubadus on niikuinii see, et ma proovin olla parem inimene, selleks ei pea ilmtingimata uut aastat ootama. Küll aga sai eelmise aasta alguses antud naljalubadus, et ma ei ütle ära ühelegi ettepanekule. Ilmselgelt see ei täitunud. Selle aasta naljalubadus on proovida hoiduda nilbetest naljadest, aga ma pidin juba esimesel päeval alla vanduma. Pole minus seda uusaastalubaduste geeni, mis teha.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Üks sõbranna sünnitas.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Appi, mul on tõsine häda sellega, et ma ei suuda ühtegi asja meenutada. Ilmselt ei surnud, mida ei saa aga öelda eelnevate aastate kohta.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

Tarkust hoida oma mõtted veelgi rohkem endale ja samas oskust õigel hetkel suu lahti teha. Asjadest ... minnes väga-väga olmeliseks, siis mul oleks vaja esikupeeglit, sest muidu pean ma jätkama hommikuti ilma peeglisse vaatamata väljaminemist.

6. Mis riike külastasid?

Eestit.

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Hmm, kindlasti jäävad meelde kõikide lähedaste sünnipäevad, sest need lihtsalt on mul meeles. Lisaks ilmselt ka mu esimene tööpäev uues kohas, mis oli täpselt üks päev enne mu enda sünnipäeva.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Minu enda jaoks kindlasti töökohavahetus ja seda mitte lihtsalt sel põhjusel, et ma oleks meeletult arenenud või karjääriredelil kõrgustesse roninud, vaid muutus ise - julgus astuda välja tööst, milles olin seisnud üle kümne aasta. Ma olen siiani uhke enda üle, et ma julguse kokku võtsin ja seda tegin. Kordaminek on kindlasti ka see, et olen oma uuel töökohal vist ka päris kenasti hakkama saamas, vähemalt pole veel midagi kardinaalselt pekki läinud.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Taas mõtlemiskoht. On asju, mis mulle tuska valmistavad ja milles ma ennast süüdlaseks pean, aga ratsionaalne pool ütleb mulle, et pole mõtet - mõned asjad juhtuvad ka ilma neid torkimata. Krüptiline jutt, ma tean, aga eks ma olengi selline salapärane naine. Igatahes - ma ei saa öelda, et eelmisel aastal midagi väga läbi kukkunud oleks. Kui mul oleks olnud grandioosseid plaane trenni tegema hakata vms, siis need ilmselt oleksid läbikukkumised, aga õnneks ma tunnen ennast piisavalt hästi, et mitte selliseid asju lubada.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma pole aastaid haige olnud, sama lugu vigastustega. Samas sain ma aasta lõpus teada, et mu hemoglobiin on ikka veel alla igasugust arvestust, aga ma ei tea, kas see loeb.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ilmselt kogu see toit, mille ma ära sõin, sest muidu poleks ma ju elus. 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kõikide inimeste, kes suutsid kogu tohuvabohu keskel jääda kahe jalaga maa peale. Mida aeg edasi, seda rohkem hindan ma inimesi, kes on tasakaalukad ja kes ei leia, et neil on kohustus kõigest kogu aeg midagi arvata.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Paljude. Mulle ei meeldi inimesed, kes propageerivad valeinfot, kes sõimavad, karjuvad, protesteerivad, kes on lollid ja kitsarinnalised, kes ei suuda ühtegi lauset öelda ilma ennast õigustamata.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Nagu ikka, enese elushoidmisele. Korteri sisustamine võttis ka muidugi omajagu.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Uued horisondid töömaastikul, uus korter ja taasavatud sõprussuhted. Esimesed kaks tõid kaasa muidugi ka palju pingeid ja ärevaid hetki, aga eks elus ole ikka igasuguseid emotsioone vaja. Sõpruse üle on mul aga kõige parem meel, sest aasta teises pooles tundsin ma ennast päris tihti kümme aastat noorema ja rõõmsamana. Paraku ma ka käitusin vahel nagu kümme aastat tagasi, aga seda ma ei meenuta.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2021 meenutama?

"I'd do anything for love", sest just seda laulu laulsin ma koos ühe sõbraga valentinipäeva öösel kell kolm, nii et naabrid seina peksma hakkasid.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

I õnnelikum või kurvem: ma usun, et samas punktis.
II kõhnem või paksem: kaal ütleb, et raskem, aga samas kõik eelmiste aastate riided lähevad veel selga, nii et probleemi pole.
III vaesem või rikkam: hah, ma ei taha sellest rääkida. Natuke vist ikka rikkam, aga kindlasti mitte nii rikas, kui ma olla tahaksin.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Täiesti ausalt? Mitte midagi. Eelmisel aastal sai tehtud palju toredaid asju ja ma ei oska küll mõelda, mida kõike veel oleks teha võinud. Üldises plaanis aga soovin kogu aeg, et oskaksin rohkem ilusaid ja toredaid hetki nautida, ilma et tulevikule või minevikule mõtleksin.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Juukseid värvinud - mul on nimelt plaan oma loomulik juuksevärv välja kasvatada ning kui ma oleks sellega varem alustanud, oleksin praeguseks hulga kaugemale jõudnud.

20. Kas sa armusid aastal 2021?

Ma armun igal aastal ja igal kuul.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Mul pole elus mitte ühtegi üheöösuhet olnud ja korralikul daamil, nagu ma olen, ei lisandunud neid ka sel aastal. Jep, selline see konservatiivsete naiste elu on.

22. Mis oli su lemmiksari?

Ilmselt "Squid game", kuna esiteks oli see ainus sari, mida vaatasin, ja teiseks see tõesti avaldas mulle sügavat ja pikaajalist muljet. Esmalt vaatasin ma ära esimese osa, mille järel ma leidsin, et ei, ma rohkem ei vaata, sest see ei mõju hästi mu närvikavale. Siis aga hakkas uudishimu vaevama, nii et paar päeva hiljem vaatasin järjest läbi kõik ülejäänud osad. 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ma vist ei vihkagi kedagi, enamik inimesi jätab mind suhteliselt külmaks. 

24. Parim raamat, mida lugesid?

Appi, ma pean natuke oma lugemisajaloos kaevama. Nii. Andy Weiri "Ave Maria" meeldis väga, mis on omamoodi üllatav, sest tegelikult pole ma kunagi eriline ulmesõber olnud. Tohutu hulk krimkasid sai ka läbi loetud, millest kõige enam meeldisid Camilla Mäckbergi omad. Elena Ferrante on ikka veel üks mu lemmikuid, sel aastal lugesin läbi raamatu "Lugu kadunud lapsest", mis oli päris hingekriipiv ja vahel suisa vihaleajav. 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Üldse ei oska öelda, sest ma ... piinlik veidi öelda isegi, aga ma avastan uut muusikat väga pika hambaga. Võiks muidugi rohkem uut muusikat otsida, aga ikka ja jälle avastan ennast samade lemmikute juurest.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Kõike. Ilmselt on asi selles, et ma tahan väga väheseid võimatuid asju. Seoses sellega meenus mulle see hetk, kui ma sain kirja, et olen valitud oma praegusele töökohale. No nii rõõmus pole ma vist kunagi olnud.

27. Mis oli selle aasta parim film?

"Tulilind" meeldis mulle. Kas ma veel midagi vaatamas käisin? Hmm ... ahjaa, just nüüdsama käisin Artises vaatamas filmi "Paralleelemad", mis oli samuti väga hea.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 32 ja olin selle üle väga rõõmus. Ma ei suuda ära oodata, et 33-aastaseks saaksin. Sünnipäeva päeval olin teist päeva tööl ning õhtul käisin perega söömas, paar päeva hiljem korraldasin enda juures kokteilipeo.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Sa püha jumal, kust ma seda peaksin teadma? Võib-olla armastuskiri Hendrik Sal-Sallerilt, aga samas ... Mida pole olnud, ei saa ka midagi muuta.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Sädelev, läbipaistev ja lühike. Just mõtlesin, et ehk oleks aeg (mitte vanuse pärast, vaid niisama) vahelduse mõttes ka veidi pikemaid kleite kandma hakata, aga noh, kui poodi läksin, väljusin sealt litrilise pükstükiga. Midagi pole parata, ma olen lihtsalt parandamatu litrisõltlane.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Aga kes ütleb, et ma üldse mõistuse juures olin? Aga jah, keegi teine ei saa minu eest midagi ära teha, nii et eks ma ise ikka ennast hoidsin.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Oma töökohaga seoses on "kuulsuste" mõiste minu jaoks veelgi rohkem hajunud kui enne ja seega on mul üleüldse raske hinnata, kes on kuulus ja kes mitte. Eestis on niikuinii ülilihtne tuntuks saada. 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma tahaks olla originaalne, aga üldse ei saa - ikka see pidev koroonareeglite segadus ja peataolek. Ausalt, mingil hetkel ma isegi ei imestanud, miks inimesed vaktsiinivastasteks hakkavad.

34. Keda igatsesid?

Oeh. Ma ikka veel igatsen Bellat, sest mida aeg edasi, seda rohkem saan ma aru, kui eriline ja erinev ta teistest oli. 

35. Kes oli parim uus tutvus?

Raske välja tuua, sest aasta on natuke liiga lühike aeg (minu jaoks), et ma selle ajaga mõne uue tutvuse 100% omaks võtaksin. Mu uued töökaaslased on aga toredad ning nendel on kindlasti potentsiaali headeks tuttavateks edasi areneda.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas?

Usalda ainult iseennast. Võib kõlada küüniliselt, aga elu on näidanud, et pole mitte ühtegi inimest, kelle peale saaks 100% kindel olla. Ja kui ma ütlen 100%, siis ma ei pea silmas ainult kõike seda, mida inimene ise kontrollida saab, vaid ka õnnetusi, haigusi, vääramatut jõudu.