Me ise oleme süüdi

 Laupäeval sõitsime Ida-Virumaale ja kuna autoakende taga olid elektrijaamad ja autos sees üks energeetik, siis pöördus teema elektrile ja sellele, mis on siis ikkagi kõrge hinna juurpõhjus ja mis saab tulevikus. Vastust polnud vaja kaugelt otsida: meie ise, kes me meeletutes kogustes mõttetut jama tarbime, oleme loonud olukorra, kus tööstusi tekib aina juurde, need aga kulutavad aina enam ja enam elektrit, inimesed tarbivad aina enam ja enam (koroonakese tõttu ei saanud ju eriti reisida või väljas käia ning kuidas muidu oma katkisi hingi tohterdada kui uute asjadega?) ja ring ongi keerelnud nii kaugele, et enam ei jätku energiat inimeste tarbimisvajaduste täitmiseks. Lisame juurde olukorra, kus Euroopas on väga palju söejaamu kinni pandud ja saamegi selle, mis hetkel toimub.

Aga mis saab edasi? Mida peaksid tegema inimesed, kes hirmuga järgmisele talvele mõtlevad? Lihtne vastus: raha koguma. Hind jääb kõrgeks ja seni, kuni ei tule majanduskriis, mis tööstused seiskab või palju uusi elektrijaamu / olemasolevate taaselustamist, ei muutu midagi. Võib muidugi loota, et riik kehtestab hinna ülempiiri ja maksab vahe kinni, aga kas see ka tegelikult juhtub? Kes teab. 

Ühesõnaga, süüdistada ei saa kedagi peale iseenda. Kõike head korraga ikka ei saa. Muidugi kasvas selle jutu kuulmise järel mu viha kogu nännikaubanduse ja krüptokaevanduste vastu, aga mis mina ikka teha saan? Mina võin ju olla (enda arvates) mustertarbija, kes mõttetut jama ei osta, taaskasutab, -käitleb jne, aga seni, kuni inimese väärtust mõõdetakse asjades, mida ta endale lubada saab, jääb minu panus vaid piisaks meres.

Jaanuar

 Mul on viimase aja koroonapuhanguga väike hasart tekkinud - kaua ma suudan ilma koroonasse jäämata vastu panna? Tööl oleks justkui katk üle käinud, sest põhimõtteliselt kõik on koroonas või oma (teismeliste) lastega kodus, tutvusringkonnast tuleb ka iga päev koroonasõnumeid. Mõnele olen isegi öelnud, et antaks teada ainult siis, kui koroonat pole tööl/kodus, sest nüüd on see juba uudis. 

Ja siis olen mina, kes ma olen terve aja püsinud koroonavaba, kuigi ma liigun ringi, hingan sama õhku ja suhtlen samade inimestega. Hakka või uskuma, et Epu teooria meie pere koroonavastasest geenist on tõsi. Aa, Ernsti lasin ka ära vaktsineerida. Juhuks, kui see geenijutt ikka pole tõsi.

Muidu on aga ka ilma koroonata palju ärevust. Energeetikuga koos elamise juures on üks hea asi see, et praegune energiakriis ei tulnud mulle üllatusena. Mitte, et ma oleksin vaimustusest ringi karanud, aga vähemalt sain juba eelmisel aastal vaimselt valmistuda ja kõhu kõrvalt kokku hoidma hakata. Lisaks on hea, et kohe kui mingi uudis tuleb elektrihindade, kompensatsioonimeetmete, rohepöörde või üleüldse energiateemade kohta, saan kohe üle küsida, mis värk tegelikult on. Miks on elekter kallis? Ja kas on lootust, et läheb odavamaks (vastus sellele on, et ei lähe, vähemalt mitte lähimate aastate jooksul). Mida teha? Kas peaks hoovi tuuliku panema või äkki aknaklaasid päikesepaneelide vastu vahetama? Kodune energeetik on üks tore asi ja ma lihtsalt mainin, et kui kellelgi siinviibijatest on ka mõni (mõistlik) küsimus, siis ma võin need küsimused edastada.

Kahjuks aga pole mul kodus oma julgeolekupoliitikut, nii et kogu mu ärevus praeguse seisukorra pärast Euroopas jääb maandamata. Ärevad ajad, ärevad ajad.

Isiklikus elus nii suuri torme pole. Töö võtab endiselt enamuse mu (vabast) ajast ning selle aja, mis üle jääb, proovin veeta võimalikult produktiivselt. Voodis raamatu lugemine on ju produktiivne? Mulle meeldiks ka öelda, et olen hakanud trenni tegema või alustanud uue hobiga, aga kas nädalas korra jõusaalis käimist saab nimetada trenniks? Ma kahtlen selles. Samas näiteks tunnen ma, et mu töö rahuldab ka mu hobivajadused, nii et ekstra midagi juurde otsida pole ka nagu tarvis olnud. 

Lõppu aga jagan ma toredat salvestist 26 aasta tagusest ajast, mil ma olin veel armas, tark ja üldse mitte nii kibestunud. SIIN see on. 

2021. aasta kokkuvõte

Et uuega alustada, tuleks vanaga lõpetada. Selle eriliselt sügava elutõega alustan ma möödunud aastast kokkuvõtte tegemist ja lootmist, et uus tuleb parem.

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Andsin teleinteka, lendasin helikopteriga ja ratsutasin. Need on need, mis esimesena meelde tulevad, kuigi eks pisiasju on kindlasti veel. Lisaks sai ka uuel töökohal rohkelt asju esimest korda tehtud, aga see ei vääri mu meelest eraldi mainimist. 

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei anna tõsiseltvõetavaid uusaastalubadusi, sest miks endale mõttetut pinget peale panna? Mu igapäevane lubadus on niikuinii see, et ma proovin olla parem inimene, selleks ei pea ilmtingimata uut aastat ootama. Küll aga sai eelmise aasta alguses antud naljalubadus, et ma ei ütle ära ühelegi ettepanekule. Ilmselgelt see ei täitunud. Selle aasta naljalubadus on proovida hoiduda nilbetest naljadest, aga ma pidin juba esimesel päeval alla vanduma. Pole minus seda uusaastalubaduste geeni, mis teha.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Üks sõbranna sünnitas.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Appi, mul on tõsine häda sellega, et ma ei suuda ühtegi asja meenutada. Ilmselt ei surnud, mida ei saa aga öelda eelnevate aastate kohta.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

Tarkust hoida oma mõtted veelgi rohkem endale ja samas oskust õigel hetkel suu lahti teha. Asjadest ... minnes väga-väga olmeliseks, siis mul oleks vaja esikupeeglit, sest muidu pean ma jätkama hommikuti ilma peeglisse vaatamata väljaminemist.

6. Mis riike külastasid?

Eestit.

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Hmm, kindlasti jäävad meelde kõikide lähedaste sünnipäevad, sest need lihtsalt on mul meeles. Lisaks ilmselt ka mu esimene tööpäev uues kohas, mis oli täpselt üks päev enne mu enda sünnipäeva.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Minu enda jaoks kindlasti töökohavahetus ja seda mitte lihtsalt sel põhjusel, et ma oleks meeletult arenenud või karjääriredelil kõrgustesse roninud, vaid muutus ise - julgus astuda välja tööst, milles olin seisnud üle kümne aasta. Ma olen siiani uhke enda üle, et ma julguse kokku võtsin ja seda tegin. Kordaminek on kindlasti ka see, et olen oma uuel töökohal vist ka päris kenasti hakkama saamas, vähemalt pole veel midagi kardinaalselt pekki läinud.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Taas mõtlemiskoht. On asju, mis mulle tuska valmistavad ja milles ma ennast süüdlaseks pean, aga ratsionaalne pool ütleb mulle, et pole mõtet - mõned asjad juhtuvad ka ilma neid torkimata. Krüptiline jutt, ma tean, aga eks ma olengi selline salapärane naine. Igatahes - ma ei saa öelda, et eelmisel aastal midagi väga läbi kukkunud oleks. Kui mul oleks olnud grandioosseid plaane trenni tegema hakata vms, siis need ilmselt oleksid läbikukkumised, aga õnneks ma tunnen ennast piisavalt hästi, et mitte selliseid asju lubada.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma pole aastaid haige olnud, sama lugu vigastustega. Samas sain ma aasta lõpus teada, et mu hemoglobiin on ikka veel alla igasugust arvestust, aga ma ei tea, kas see loeb.

11. Möödunud aasta parim ost.

Ilmselt kogu see toit, mille ma ära sõin, sest muidu poleks ma ju elus. 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kõikide inimeste, kes suutsid kogu tohuvabohu keskel jääda kahe jalaga maa peale. Mida aeg edasi, seda rohkem hindan ma inimesi, kes on tasakaalukad ja kes ei leia, et neil on kohustus kõigest kogu aeg midagi arvata.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Paljude. Mulle ei meeldi inimesed, kes propageerivad valeinfot, kes sõimavad, karjuvad, protesteerivad, kes on lollid ja kitsarinnalised, kes ei suuda ühtegi lauset öelda ilma ennast õigustamata.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Nagu ikka, enese elushoidmisele. Korteri sisustamine võttis ka muidugi omajagu.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Uued horisondid töömaastikul, uus korter ja taasavatud sõprussuhted. Esimesed kaks tõid kaasa muidugi ka palju pingeid ja ärevaid hetki, aga eks elus ole ikka igasuguseid emotsioone vaja. Sõpruse üle on mul aga kõige parem meel, sest aasta teises pooles tundsin ma ennast päris tihti kümme aastat noorema ja rõõmsamana. Paraku ma ka käitusin vahel nagu kümme aastat tagasi, aga seda ma ei meenuta.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2021 meenutama?

"I'd do anything for love", sest just seda laulu laulsin ma koos ühe sõbraga valentinipäeva öösel kell kolm, nii et naabrid seina peksma hakkasid.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

I õnnelikum või kurvem: ma usun, et samas punktis.

II kõhnem või paksem: kaal ütleb, et raskem, aga samas kõik eelmiste aastate riided lähevad veel selga, nii et probleemi pole.

III vaesem või rikkam: hah, ma ei taha sellest rääkida. Natuke vist ikka rikkam, aga kindlasti mitte nii rikas, kui ma olla tahaksin.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Täiesti ausalt? Mitte midagi. Eelmisel aastal sai tehtud palju toredaid asju ja ma ei oska küll mõelda, mida kõike veel oleks teha võinud. Üldises plaanis aga soovin kogu aeg, et oskaksin rohkem ilusaid ja toredaid hetki nautida, ilma et tulevikule või minevikule mõtleksin.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Juukseid värvinud - mul on nimelt plaan oma loomulik juuksevärv välja kasvatada ning kui ma oleks sellega varem alustanud, oleksin praeguseks hulga kaugemale jõudnud.

20. Kas sa armusid aastal 2021?

Ma armun igal aastal ja igal kuul.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Mul pole elus mitte ühtegi üheöösuhet olnud ja korralikul daamil, nagu ma olen, ei lisandunud neid ka sel aastal. Jep, selline see konservatiivsete naiste elu on.

22. Mis oli su lemmiksari?

Ilmselt "Squid game", kuna esiteks oli see ainus sari, mida vaatasin, ja teiseks see tõesti avaldas mulle sügavat ja pikaajalist muljet. Esmalt vaatasin ma ära esimese osa, mille järel ma leidsin, et ei, ma rohkem ei vaata, sest see ei mõju hästi mu närvikavale. Siis aga hakkas uudishimu vaevama, nii et paar päeva hiljem vaatasin järjest läbi kõik ülejäänud osad. 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ma vist ei vihkagi kedagi, enamik inimesi jätab mind suhteliselt külmaks. 

24. Parim raamat, mida lugesid?

Appi, ma pean natuke oma lugemisajaloos kaevama. Nii. Andy Weiri "Ave Maria" meeldis väga, mis on omamoodi üllatav, sest tegelikult pole ma kunagi eriline ulmesõber olnud. Tohutu hulk krimkasid sai ka läbi loetud, millest kõige enam meeldisid Camilla Mäckbergi omad. Elena Ferrante on ikka veel üks mu lemmikuid, sel aastal lugesin läbi raamatu "Lugu kadunud lapsest", mis oli päris hingekriipiv ja vahel suisa vihaleajav. 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Üldse ei oska öelda, sest ma ... piinlik veidi öelda isegi, aga ma avastan uut muusikat väga pika hambaga. Võiks muidugi rohkem uut muusikat otsida, aga ikka ja jälle avastan ennast samade lemmikute juurest.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Kõike. Ilmselt on asi selles, et ma tahan väga väheseid võimatuid asju. Seoses sellega meenus mulle see hetk, kui ma sain kirja, et olen valitud oma praegusele töökohale. No nii rõõmus pole ma vist kunagi olnud.

27. Mis oli selle aasta parim film?

"Tulilind" meeldis mulle. Kas ma veel midagi vaatamas käisin? Hmm ... ahjaa, just nüüdsama käisin Artises vaatamas filmi "Paralleelemad", mis oli samuti väga hea.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 32 ja olin selle üle väga rõõmus. Ma ei suuda ära oodata, et 33-aastaseks saaksin. Sünnipäeva päeval olin teist päeva tööl ning õhtul käisin perega söömas, paar päeva hiljem korraldasin enda juures kokteilipeo.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Sa püha jumal, kust ma seda peaksin teadma? Võib-olla armastuskiri Hendrik Sal-Sallerilt, aga samas ... Mida pole olnud, ei saa ka midagi muuta.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Sädelev, läbipaistev ja lühike. Just mõtlesin, et ehk oleks aeg (mitte vanuse pärast, vaid niisama) vahelduse mõttes ka veidi pikemaid kleite kandma hakata, aga noh, kui poodi läksin, väljusin sealt litrilise pükstükiga. Midagi pole parata, ma olen lihtsalt parandamatu litrisõltlane.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Aga kes ütleb, et ma üldse mõistuse juures olin? Aga jah, keegi teine ei saa minu eest midagi ära teha, nii et eks ma ise ikka ennast hoidsin.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Oma töökohaga seoses on "kuulsuste" mõiste minu jaoks veelgi rohkem hajunud kui enne ja seega on mul üleüldse raske hinnata, kes on kuulus ja kes mitte. Eestis on niikuinii ülilihtne tuntuks saada. 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma tahaks olla originaalne, aga üldse ei saa - ikka see pidev koroonareeglite segadus ja peataolek. Ausalt, mingil hetkel ma isegi ei imestanud, miks inimesed vaktsiinivastasteks hakkavad.

34. Keda igatsesid?

Oeh. Ma ikka veel igatsen Bellat, sest mida aeg edasi, seda rohkem saan ma aru, kui eriline ja erinev ta teistest oli. 

35. Kes oli parim uus tutvus?

Raske välja tuua, sest aasta on natuke liiga lühike aeg (minu jaoks), et ma selle ajaga mõne uue tutvuse 100% omaks võtaksin. Mu uued töökaaslased on aga toredad ning nendel on kindlasti potentsiaali headeks tuttavateks edasi areneda.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas?

Usalda ainult iseennast. Võib kõlada küüniliselt, aga elu on näidanud, et pole mitte ühtegi inimest, kelle peale saaks 100% kindel olla. Ja kui ma ütlen 100%, siis ma ei pea silmas ainult kõike seda, mida inimene ise kontrollida saab, vaid ka õnnetusi, haigusi, vääramatut jõudu.