Ma ei imesta absoluutselt, et igal teisel inimesel praegu depressioon, ath, ärevushäire või midagi muud on. Sattusin täna tööga seoses vaatama põnevaid kohti Eestis, kus lastega puhata, ja olin hetkega ärevuses - neid on nii palju! Ma tahaks ju neisse kõigisse minna, aga kunas? Ma ei jõua ju eluilmaski! Ja siis sain aru, et see valikute paljusus ja pidev ilmajäämistunne ongi need, mis põhjustavad ärevust ja raskemeelsust. See eelpoolnimetatu on loomulikult väga lihtsustatud näide, aga tegelikult seisan ju sarnaste olukordadega silmitsi iga päev - terve ilm on täis võimalusi nii tööks, puhkuseks, eraeluks, milleks iganes veel ja kuidas, pagan, peaks ma suutma selle meeletu valimi keskelt just endale sobiva leidma? Elu on muutunud hiigelsuureks kaubanduskeskuseks, kus iga nurga peal on aina peibutavamad tuled-viled ning millest tühjade kätega väljudes tunnen end justkui süüdi, et ma kõiki neid võimalusi ei kasuta.
Ühesõnaga - mu kiviaegne aju ei pea sellele digimaailma virrvarrile väga hästi vastu.
Muust elust: ma avastasin teatava üllatusega, et Ernstile meeldivad koolikatsed - ütles, et tahaks kõik koolid läbi katsetada, et kõik ülesanded läbi teha. Mis ma teen sellise lapsega, kellel nii kummalised huvid on? Ja kuidas, oh kuidas on ta nii vana, et juba sügisel kooli läheb? Ja kuidas ma valin (taas see valikute paljusus) talle toreda kooli?
Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.
