19 aprill 2022

Pildipostitus Berliinist

Et lihavõttenädalavahetus pakkus võimaluse veidi kauem puhata, mõtlesin, et äkki läheks Eestist ära? Nii vahelduse mõttes, koroonapiiranguid ju enam eriti pole ju ... Esmalt vaatasin lende Rooma, aga nii kiiresti, kui ma lennupiletite lehe avasin, panin selle ka kinni - hinnad olid veeeidike vastuvõetamatud. Seejärel mõtlesin, kuhu ma tegelikult minna tahaksin, mis asuks piisavalt lähedal, et mul lennukis süda pahake ei läheks ja kus on lootust, et ei streigita. Nii sai valituks Berliin.



Berliinis käisin ma viimati 15 aastat tagasi ning sellest reisist on mul ainult head mälestused. 15 aastat on aga 15 aastat, nii et ma isegi ei eeldanud, et kõik samamoodi on. Seekord võtsin eesmärgiks võimalikult palju niisama ringi jalutada, Berliini ööelu uurida ja proovida Berghaini sisse saada. See viimane ei olnud tegelikult minu eesmärk, küll aga oli mu reisiseltskonnas ka noormehi, kes olid tõsimeelselt uurinud, mida sissesaamiseks tegema ja kandma peab, ning siis ka vastavalt riietunud. Minu usk sissesaamisesse ja ka soov sinna minna oli oluliselt väiksem, nii et eraldi ettevalmistusi ma ei teinud. Küll aga tahtsin ma näha, kas on siis nii meeletu tung sinna. Etteruttavalt: jah, oli küll.




Berliinis ei ole enam maskikohustust ega koroonapiiranguid, aga ega sellest niisama linnas ringi liikudes aru ei saa. U- ja S-Bahnides ning poodides oli julgelt 95% ikkagi maskis. Kui keegi oli maskita, võis eeldada, et ta on välismaalane. Samas aga ei küsitud kusagil, isegi mitte lennujaamas, koroonapasse. Olin enne reisi ka veidi Berliini raadiot kuulanud ning seal rääkisid ka inimesed, et savi see piirangute mahavõtmine - neile on oluline see, et nemad ise püsiksid terved. Ja muide, kui ma ütlen "mask", siis ei pea ma silmas neid nartse, mida Eestis kantakse - kõigil olid ikka korralikud FFP2 maskid.




Ilm oli mõnusalt päikeseline, aga jahe, nii et jalutamiseks ideaalne. Kokku jalutasingi vist üle kümne kilomeetri - täpselt ei tea, sest ma sammulugejat peale ei pannud. Metrooga sõitsime hommikul Alexanderplatzile, sealt jalgsi Tiergartenisse ja sealt Ku'dammile. Järgmiselt hommikul metrooga Oberbaumbrücke juurde ning sealt mööda East Side Galleryt Alexanderplatzile. Mulle lihtsalt meeldib võõrastes linnades jalgsi ringi käia, sest nii näeb oluliselt rohkem. Pärast küll jalad valutasid, aga vaated olid seda väärt.




Me ööbisime Ida-Lääne piiril Sonnenalleel, nii et kogesime parimat osa mõlemast poolest ning lisaks veel ohtralt multikultit pealekauba. Hästi värskendav oli näha nii palju erinevaid inimesi, kes kandsid täpselt selliseid riideid, nagu ise tahtsid. Hakkasin kohe veidi rohkem mõtlema sellele, et võiksin ka ise vähem oma välimusele keskenduda. St mitte, et ma sellele üldse eriti keskenduksin, aga VEEL vähem. 




Küll aga oli linnapildi juures kurb see, et tänavad olid väga räpased ning majad kaetud grafitiga. Võimalik, et asi oli vaid idas nii? Nt ilus Oberbaumbrücke oli suht ära lagastatud. 




Tegelikult oleksin ma tahtnud kauem Berliinis olla, sest no nii palju rohkem oleksin tahtnud teha. Näiteks ei jõudnud ma seekord lahedatesse Berliini poodidesse, losside juurde, paadiga sõitma, Hitleri punkrisse ja veel mitmesse muuseumi. Küll aga meeldis mulle väga Alexanderplatzil hängida - ma ei saagi aru, miks selle kohta kusagil kirjutati, et see on mõttetu koht? Mu meelest oli küll täiega lahe. Lisaks leidsime sealt juurest ühe ägeda Bierstube, kus väga mõnusat muusikat mängiti.




Põhilistesse turistikohtadesse sisse me ei läinud. Esiteks on mul suur vastumeelsus järjekordades seismise vastu ja teiseks olin ma nii mõndagi neist külastanud eelmisel korral. Väljast oli ka tore vaadata. Kahes muuseumis siiski käisime, aga ega rohkem polekski jõudnud, sest juba need võtsid mind täiesti läbi. Muide, Berliinis eelistatakse siiani sularaha ning mõnedes kohtades pole isegi kaardimaksevõimalustki. Ning ma ei räägi mingitest nurgatagustest putkadest, vaid korralikest baaridest. 




Suurema seltskonnaga (ehk rohkem kui 2 inimest) reisimisel on keeruline leida ühiseid huvisid. Või noh, keerulisem kui üksi oleks. Nii näiteks olin ma väga pettunud, kui baaride otsimisel jäeti minu pakutud äge  ... hmm ... nimetagem seda väga liberaalseks baariks ... kõrvale. Mingitel meestel on  lihtsalt nii hõre mehelikkus, et nad ei suuda minna kohtadesse, mis pole full straight kohad. Ja Ku'dammil oleksin ma ka rohkem mööda poode ringi uudistanud, aga sellega jäi, nagu jäi. Mõtlesingi, et järgmine kord lähen Berliini üksi või siis koos sõbrantsiga.




Aga miks ma tegelikult Berliini minna tahtsin? Eks ikka Berliini õlle ja dönerite pärast! Kusjuures ka see oli veidi kurb, et dönerit sain ma süüa ainult ühe korra, ülejäänud kordadel käisime viisakamates kohtades. No kuidas nii saab! Küll aga leidsime me keset Tiergartenit ühe nunnu Biergarteni, kus oli mõnus vaade ja head Bratwurstid. Mulle meeldib see veidi ebatervislik Berliini köök! Hinnad aga - mitte nii väga. 




Ei saa ka Berliin läbi sõjavastaste demonstratsioonideta. Brandenburgi väravate juures olid näiteks sõbralikult kõrvuti nii Ukraina kui ka Sri Lanka õiguste eest võitlejad. Kõrval seisis suhteliselt stoilise näoga Saksa politsei - ilmselt on nad seal nii harjunud selliste asjadega.




Suurriigid armastavad uhkeid monumente. Ja turistid ka. Meil vedas ööbimiskohaga, sest sattusime kohalike rajooni, aga kui ikka kesklinnas ringi jalutasime, pidime turistihordide eest põgenema. 




Kindlasti mu lemmikosa reisist oli DDRi muuseumi külastus. See oli küll samuti turiste täis, aga kuna seal oli nii palju vaadata-kuulata-katsuda, ei pannud ma kogu seda rahvast tähelegi. Kõige ägedam oli DDRi-aegne korter (koos samaaegse liftiga), millest leidis ka põnevaid fakte toonase perekonnaelu kohta. Veel oli seal Trabant ja palju igapäevaesemeid toonasest ajast. Ja kõike muud. Pärast käis pea ringi kogu infost.




Naljakas oli vaadata, kui erinevalt reageerisid muuseumis lääne- ja idarahvad. Meie, nõukaajast pärit inimesed (ma siiski pean ennast selleks) ei imestanud eriti, kui lugesime, kuidas söök oli normeeritud, poodides asju saada polnud, reisile sai tuusikuga jne jne, samas kõrval mõni teise, ilmselgelt mitte nõukarahva esindaja, oli uskumatust väljendava ilmega,  kui neid asju luges. Eks tagasi vaadates see tundubki kõik ebareaalne.




Berghainist. Kes meist ei teaks seda kultuslikku Berliini technoklubi, kuhu sisse ei lasta. Loomulikult tahtsime me näha, kas meie saaksime sisse. Mind muutis muidugi veidi ettevaatlikuks see, et mulle klubid üldse ei meeldi ja eriti veel techniklubid, aga samas, miks mitte proovida. Berghain asub ise kusagil kahtlases rajoonis, kuhu saamiseks pidi mingit kahtlast teed pidi minema. Ja kohale jõudes ... ma ei liialda, kui ütlen, et see järts oli vähemalt poole km pikkune. Ja kõik järjekorras seisjad olid ilmselt samuti uurinud, kuidas kindlasti sisse saada: nad olid mustas, tõsised, stiilsed, tõelised technofännid - ja siis olin mina. Punase mantliga. Absoluutselt ilma igasuguste teadmisteta technost. Loomulikult leidsin ma, et pole mõtet seal järtsis seista. Üritasime minna ühte teise klubisse, aga ka sealne järts oli sadu meetreid pikk. Kuidas inimesed viitsivad? Või olen mina see ainus kannatamatu, kes seista ei suuda? Selle asemel leidsime aga Mittest ühe mõnusa baari, kus sai nii tantsida kui ka niisama juttu puhuda. Ja kus ei mängitud technot.




Üks tore avastus oli vastavatud Berliini lossi reinkarnatsioon ehk Hulmboldt-Forum. Seal asub mitu muuseumi, mis põhiliselt on tasuta, restoran (mis pole tasuta), kohvik, poed, suur siseõu ja palju muid ruume. Ma olin enda arvates pannud meile kinni piletid ühte neist muuseumidest, aga kohapeal avastasin, et tegelikult olid need piletid hoopis katuseterrassile, mis oli samuti tasuta. Egas midagi - läksime siis katuseterrassile. 




Katuseterrassilt oli 360 kraadi vaade Berliini kesklinnale. Lisaks on seal ka restoran, aga sinna me ei läinud. Väga mõnus koht! Ilmselt suvel oleks soojem olnud, aga kui tahta tasuta vaateid nautida, tasub minna.




Humboldt-Forumi maja ise oli väljaspoolt veidi skisofreeniline: üks pool loss ja teine kast. Asub see hoone muuseumisaarel, nii et kõik vajalikud kohad on jalutuskäigu kaugusel. Lisaks saab sealt väga head kohvi ja see, ma ütlen, on väga oluline kriteerium minu jaoks.




Reis kestis meil kokku 2 päeva, nii et paraku jäid paljud kohad nägemata ja sellist niisama istumise aega oli vähe. Muidu meeldib mulle ka alati välismaal toidupoodides käia, pisikestel tänavatel uudistada, ühistranspordiga sõita ja veekogude ääres istuda, aga seekord jäi selle jaoks aega napiks. Tahtsime ju selle lühikese aja jooksul võimalikult palju teha ja näha. 




Aga juba sügisel tahaksin ma uuesti Berliini minna. Siis aga juba hoopis teistesse kohtadesse.



 

2 kommentaari:

kristallkuul ütles ...

Kõige hullem on see, et sa võid minna ka mõne teise tehnoklubi järtsu seisma, aga punase mantliga ei saa sinna ka sisse :D Jumala naljakas on see Berliini klubikultuur ikka. Seltskonnad peavad jagunema ja lolli mängima, et aa ei, meie, 5 naist, ei tunne üksteist. Lootust sisse saada on ainult 3+2 formeeringus.

Madli ütles ...

Jaa! Kui ma sinna punase mantliga läksin, siis mind põhimõtteliselt vaadati, et miks ma sinna lolli mängima tulin :D A mu reisiseltsilised olid valmistunud, kandsid musta jne. Ma leidsin, et see on naeruväärne.
Ahjaa, meid oli 4, nii et me poleks vist ikkagi sisse saanud. Haige värk tegelikult. Õnneks leidsime baare, kus mu punane mantel kedagi ei häirinud, KUIGI ühe baari uksel pidime sissesaamiseks kivi-paber-käärid mängima :D