13 aprill 2022

Suhetest

Tahtsin küll millestki väga sügavmõttelisest ja tõsiseltvõetavast kirjutada (mis see küll oleks?), aga kuna lugesin toredat postitust tinderdamisest ja kohtingutel käimisest, siis ma lihtsalt pidin mälestusrajale ekslema minema ja oma kogemusi meenutama.

Esiteks. Ma ei mäleta, millal ma viimati vallaline olin. Aa, mis ma valetan, mäletan küll! 2013. aasta suvel u 3 kuud. Sel ajal polnud tinderdamine moes (kas siis tinder üldse eksisteeriski?), nii et kogu internetikohtingute maailm, swipe'imine ja muu säärane on minu jaoks tume maa. Ma isegi ei tea, kummale poole swipe'ima peaks ning kunagi ühe sõbrantsi tinderit uudistades tekitasin talle päris mitu piinlikku olukorda. Mu enda ainus internetis sõlmitud tutvus pärineb aastast 2006, kui keegi mulle Rate'is kirjutas, et olen päris kena ja saame kokku. Pärast seda olen harrastanud meeldivaid baaritutvusi. Seega - ma ei tea, kuidas ma tinderis käituksin, aga ma tean piisavalt ennast, et eeldada, et ma suhtleks korraga mitme inimesega, aga kokku saaksin .... vb ühega. Või mitte kellegagi.

Minu suurem kohtinguviga on samuti ghostimine ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ja kõige sagedamini avastan ma midagi, mis mu kaaslase juures ei meeldi, ja otsustan, et see on piisav põhjus edasi mitte suhtlemiseks. Oma kaaslast ma loomulikult selles osas ei valgusta. Teine ja samuti suhteliselt sageli esinev põhjus on see, et ma ei viitsi mingil hetkel enam kokku saada nii tihti või mul on palju muud tegemist, see aga ei sobi mu kaaslasele, kes hakkab peale käima, et aga kohtume siis selle ainsa veerandtunni jooksul, mis mul päevas vaba on. I don't think so. No ja kuna ma vihkan pealekäimist, siis arvata võib, mis järgneb. Ülejäänud põhjused on kombinatsioonid kahest eelnevast või siis avanevad mujal uued perspektiivid.

Mitme inimesega korraga suhtlemine või kohtingutel käimine on mu meelest paratamatu, vähemalt alguses, sest no kuidas ma tean siis, kas see inimene mulle meeldib või kavatsen ma teda ghostida? Ja kui ma jätan nt kellegi teisega selle tõttu suhtlemata/tutvumata, siis on see ju kurb. Samas aga pean ütlema, et kui asi juba tõsisemaks on läinud, siis ma enam ringi ei nilli ja seda mitte (ainult) oma kaljukindla moraali pärast, vaid ka väga primitiivsel põhjusel: mul lihtsalt ei jaguks aega ega energiat, et mitmele inimesele pühenduda. Sellepärast imestan ma alati, kui inimesed jaksavad veel armukesi, kõrvalsuhteid või avatud suhteid pidada. Kuidas nad jõuavad? Mult võtab juba üks suhe nii palju energiat (ja loomulikult annab ka energiat, aga see on teine asi), et mõte ringitõmbamisest või teistega tutvumisest ei tule mulle pähegi.

Aga tegelikult on mul ka tunne, et ma lihtsalt ei oskaks vallaline olla. 

2 kommentaari:

Katarina von Blogger ütles ...

Mul kipub nii olema, et kui keegi väga-väga meeldib, siis teised ei paku huvi. Enda jaoks olengi nii sõnastanud, et kui mul on mitu rauda tules, siis järelikult pole keegi neist minu jaoks tõsiselt võetav, lihtsalt vahepala.
Ja sellest ei saa ka mina aru, et kuidas jõutakse meest pidada, silmarõõmu ja armukest. Kust see aeg ja energia võetakse? Aga eks see vist ongi rohkem ekstravertide teema, introverdina ei saagi sellest aru. 😊

Madli ütles ...

Jaa, ma arvan ka, et asi on introvertsuses :) Huvitav, kas meestel on samamoodi, et kui on introvert, siis armukesi pidada ei jaksa? See on siis hea kriteerium valimisel :)