20 aprill 2022

Tööd ja närvitsemised

Huvitav, kas teistel on ka nii, et kui neil on vaja mitu asja ära teha, keegi annab veel ülesandeid juurde ja lisaks kummitab veel kuklas mõni pikaajalise tähtajaga asi, siis nad lihtsalt otsustavad mitte midagi teha? Loomulikult mul ka mitte, millest me siin räägime üldse?


Igatahes. Ma olen oma praeguses töökohas töötanud veidi üle poole aasta ja olen saavutanud staatuse, et kui keegi puhkab, siis küsitakse, kas ma saan asendada. Mitte kõikide tööde puhul loomulikult, aga nende, mis minu pädevusse kuuluvad - saatejuhiks pole mind (veel) palutud. Ja kuna ma tahan kõike teada ja kõike õppida, siis ma loomulikult olen alati nõus. Mis omakorda tähendab, et ma avastan ennast olukordadest, kus ma ei suuda asju prioritiseerida, vaid istun, pea laiali otsas.


Aga. Mulle ikka nii meeldib mu töö.


Sattusin mõni aeg tagasi kuulma pealt ühe noormehe kurtmist, et ta pruut jättis ta maha, kuna too noormees ei olevat piisavalt edasipüüdlik. Ta nimelt polnud osanud öelda, mis on tema elu eesmärgid, plaanid, kus ta on oma eluga paarikümne aasta pärast jne jne. Kui ma poleks nii viisakas inimene olnud, oleksin ma püsti tõusnud ja öelnud, et hea on, et sellisest lahti sai. Mulle käivad nii närvidele need manifesteerijad, eesmärgitajad ja fomotajad, kes käivad ringi ja aina räägivad, kuidas kõike peab elus tegema, kogu aeg peab inimesel mingi suurem eesmärk olema, kogu aeg peab ennast julmalt arendama. Ausalt - laske mul rahus olla. Ma arvan, et mõtlemis- ja õppimisvõimelised inimesed suudavad ka ise areneda, ilma et kogu aeg kohvivesi teatud kohas ei kee. Ja kes ei suuda, ei suuda seda ka oma manifesteerimiseta. Mis pagana sõna see üldse on? Või noh - mul on suhteliselt savi, mida inimesed omaenda eluga pihta hakkavad, aga kui sellepärast teised kannatavad, ajab see mind närvi. 


Ja siis sattusin ma eile poole kõrvaga kuulma üht saadet, kus õpetati, kuidas alustada sellise ettevõtlusega, kus inimestele võimalikult palju mõttetut kraami müüakse. Miks? Kes seda teab. 

Kommentaare ei ole: