Paar nädalat tagasi sattusin sõbrannadega pubisse ja nagu ikka keerlesid jutud seinast seina, laest põrandani ja peatusid kõikvõimalikes kohtades. Ühel hetkel kerkis esile küsimus: kujutame ette, et meile meeldiksid korraga nii mehed kui ka naised - kas me erinevast soost partneri valikul hindaksime samu asju või erinevaid? Vahele mainin, et me oleme kõik sajaprotsendilised heterod, nii et endal meil kogemused naistevahelise armastusega puuduvad. Mõtlesime ja mõtlesime ning jõudsime järeldusele, millele me alati jõuame, kui mehi ja naisi võrdlema hakkame: enamus omadustest, mida inimeste puhul hindame või mis üleüldse olulised on, on sooülesed. Ükskõik, kas meile meeldivad mehed või meeldiksid naised: ikka tahaksime, et inimene oleks usaldusväärne, empaatiline, intelligentne, hea huumorimeelega ja kõik need muud loogilised asjad.
Ja kui minna veel kaugemale, siis tegelikult hindan ma samu omadusi mitte ainult kaaslase, vaid ka sõprade ja suhtluskaaslase valikul. Ei ole ju nii, et sõber peaks olema usaldusväärne ja hea huumoriga, aga kaaslane loll ja ebausaldusväärne, aga peaasi, et välimuselt atraktiivne. Ja kui ma veel edasi mõtlesin, siis sain aru, et tegelikult ongi mulle kaaslase puhul palju olulisemad üldinimlikud omadused, st omadused, mis teevad temast minu jaoks hea ja külgetõmbava inimese, kui soopõhised omadused, nt välimus. See on ka ilmselt põhjuseks, miks mu pikaajalised suhted pole kunagi alanud konkreetsest kohtingusituatsioonist või esimese kohtamise vaimustusest, vaid pigem arenenud ... mitte päris sõprusest, aga teistsugustest suhtlusvormidest (ühisest tutvusringkonnast, pikemaajalisest koosviibimisest mingites olukordades vms). Seda, et keegi mulle esimesel kohtumisel sügavat muljet avaldaks (oma välimuse või ägeda käitumisega), on loomulikult ette tulnud, aga tavaliselt on see ka lahtunud, sest pikemaajalises suhtluses saavad minu jaoks oluliseks hoopis muud asjad ja need ongi just need sooülesed asjad.
See on ka ilmselt põhjus, miks mulle Tinderi kontseptsioon nii vastumeelne tundub. Esiteks on mõte inimeste kataloogina esitlemisest mu jaoks pehmelt öeldes õõvastav. Teiseks - kui ma peaksin ainult välimuse või piltide põhjal valima, teeksin ma nii palju valesid valikuid, et arvaksin (nagu paljud tinderdajad, kelle kogemusi kuulnud olen), et kõik mehed/naised on nõmedad ja normaalseid isendeid üldse ei leidu. Ja see ei tähenda üldse, et kogu Tinder oleks täis perverte, nilbikuid või troppe - kindlasti mitte. Lihtsalt ainult välimuse põhjal pole ju võimalik aru saada, kas see inimene ka tegelikult mulle meeldiks. Minu puhul käibki tihti armumise protsess nii: mulle hakkab meeldima inimese olek/suhtlusviis/midagi muud, mida esimesena märkan - ma avastan, et tegu on huvitava ja meeldiva inimesega - ma avastan, et sellel inimesel on veel minuga klappivaid iseloomujooni - ma näen, et ka mina olen tema jaoks huvipakkuv ja austusväärne isik - ma olen armunud ja ta välimus, mis võib-olla alguses mu pilku ei köitnud (aga võib-olla ka köitis), on minu jaoks maailma kauneim. Ja see kõik ei tähenda, et ma üldse inimese välimust ei märkaks - seda, kuidas ma mehi ja ka naisi kommenteerida võin, saavad kinnitada kõik, kes on minuga koos eurovisiooni vaadanud. Lisan ka juurde, et kogu see armumise protsess võib päris kaua aega võtta - ei ole nii, et ma avastan seda kõike ühe õhtu jooksul.
Tegelikult pean üles tunnistama, et mõte traditsioonilistest kohtingust tekitab minus kerget hirmu, ilmselt sellepärast, et kohtingu kontseptsioon juba eeldab, et lühikese ajaga pead sa ennast oma parimast küljest näitama ja samal ajal otsustama, kas teine inimene meeldib sulle piisavalt, et veel mõnele kohtingule minna või üldse edasi suhelda. Pealegi ei saa kohtingul teise inimese kohta tegelikult mitte midagi teada - kas mina olen näidanud kohtingutel oma nn tavalisemat poolt ehk seda poolt, mis ainult magaks ja lolle nalju teeks? Loomulikult mitte. Kas teine pool räägiks mulle, et talle meeldivad veidrad pornofilmid ja arvutimängud? Üldjuhul mitte. Enamasti räägitakse vähemalt esmakohtingutel oma tööst, hobidest, lemmikfilmidest (kui see pole porno) ja natuke ka üldisematest vaadetest elule ja suhetele (mis enamasti on suhkruvõõbaga kaetud). Kokkuvõtteks: palju teemasid, mis tegelikult kumbagi poolt ei huvita ja mis meelde ei jää. Loomulikult olen ma ka oma lühikese elu jooksul kohtingutel käinud, aga midagi mäletamisväärset mul neist meenutada pole.
Ja kui ma mainin mingitel seltskondlikel üritustel, et ma pole sada aastat vallaline olnud ja viimane vallaliseaeg kestis ka u 3 kuud ja sellestki enamuse veetsin ma poolsuhtes, siis saan ma väga üllatunud pilke. Oma enesehinnangu huvides loodan ma, et need pilgud peidavad küsimust "kuidas see võimalik on, kui kõik kohad on imelikke suhtefoobe täis", mitte et need inimesed mõtleksid hoopis "kuidas temasugune küll suhtes saab olla". Igatahes ma mõtlen siis, et äkki on minu taktika, inimest pikema aja jooksul tundma õppida ja temaga enne väga heaks tuttavaks saada, ikkagi pikemas perspektiivis hea? Või vähemalt parem, kui kohe esmamulje põhjal otsustamine? Teine variant on see, et mul on lihtsalt hea maitse. Ja kolmas variant, et ma olen ise lihtsalt nii tore inimene.
