Ainult kirjutamiseks

 Ma ei tea, kas asi on mu elutempos, töökohas, muutunud elukorralduses või milleski hoopis muus, aga viimased paar aastat on mind kimbutanud kirjutamiskramp. Kuna ma blogi päris manalateele saata ei taha, siis olen ma midagi siia välja imenud, aga  ... ma parem ei kommenteeri, kas ma ise sellega rahul olen.

Igatahes olen ma nüüd võtnud nõuks teha endale augustikuu väljakutse: kirjutada igal augustipäeval vähemalt üks postitus. 

Vaatame siis, kas suudan vastu pidada.

Ma panen su laulu sisse

 

Mul on viimasel ajal olnud palju väga sügavaid ja huvitavaid vestlusi, mis on tekitanud niisuguseid ja naasuguseid mõtteid, mida tahaks ka siin lahata, aga kui juba blogilehe lahti võtan ja sõrmed klahvidele asetan, tabab mind kõhklus. Kas üldse peaks südamest südamesse peetud vestlusi, isegi kui need on väga anonüümseks muudetud, kogu maailma (või vähemalt selle osaga, kes siia blogisse eksib) jagama? Kas peaks? Enamasti leian ma, et ei. Ja meenutan neid kordi, kui ma olin noorem ja mingitel arusaamatutel põhjustel leidsin, et olen äge, kui lahkan blogis teiste inimeste eraelu. Ja mõtlen, kas mina tahaksin, et keegi minuga peetud vestlusi kusagil internetiavarustes arutataks. Kas tahaksin? Enamasti on vastus ei.

No ja siis ma kirjutangi hoopis Rammsteinist ja oma esimese maailma muredest ja suhetest ja minevikust ja tööst ja kõigest, mis minusse puutub. 

Pärast neid aukukukkumisi, mis oma oma blogi algusaegadel tegin, olen ma väga tõsiselt suhtunud inimeste privaatsusesse. On inimesi, kelle puhul ma tean, et neil pole midagi selle vastu, kui neid blogis nimepidi nimetatakse või mainitakse, et olime seal, tegime seda, aga kui ma 100% ei tea, kas inimene tahab mu blogis figureerida, siis ma temast ka ei kirjuta, olgu ta siis mu sõber, peika või töökaaslane. Ei nimepidi ega ka mingit muudpidi. Ma nimelt usun, et inimese õigus privaatsusele ja kontrollile, mis info temast internetis ringleb, on suurem, kui minu õigus oma blogisse teistest inimestest kirjutada. 

Teine asi on ka selles, et "ma olen harjunud suhtlema arstide, näitlejate ja kuulsustega". Nali. Aga nii mu töökohas kui ka tutvusringkonnas on inimesi, kes on oma eraelu suhtes privaatsemad kui keskmine inimene. Kas ma oleksin normaalne inimene, kui ma põnevuse huvides neist kirjutaksin? Kindlasti mitte. Ja näiteks mu elukaaslane, üldse mitte kuulus, täiesti tavaline ja korralik inimene, kes on ilmselt kõige kõrgema moraaliga isend, keda ma kohanud olen, on samuti oma elu suhtes väga privaatne - ei jaga seda ise ega ole rõõmus, kui teised seda teevad. Kas ma jätan ta nüüd sellepärast maha, et ma temast kirjutada ei saa? Kindlasti mitte. Inimestel on erinevad piirid ja mina austan neid. 

Ja kui ma jõuan nüüd iseenda juurde, siis kuigi ma pean blogi, kasutan sotsiaalmeediat ja panen üles pilte endast, siis ei tahaks ma üldse, et keegi teine minust kusagil avalikult kirjutaks või mu pilte jagaks. Kui ma oleks kellegagi suhtes, kes avalikku blogi peaks, siis ma suisa keelaks seda. Miks? Sest mul on selleks õigus. Rohkem põhjendusi polegi vaja. Miks peaks keegi üleüldse põhjendama, et ta ei taha olla tegelane kellegi internetipäevikus. Miks?

Esimesed emotsioonid

Kaks aastat tagasi sain sünnipäevakingituseks Rammsteini kontserdipileti. Eile sain selle lõpuks realiseeritud.

Ma arvan, et ei pea ütlema, kes Rammsteini kõige suurem fänn on - mina loomulikult. Seetõttu olin ma juba varakult kontserdiks ettevalmistusi teinud, millest kõige suurem oli ilmselgelt see, et aasta tagasi olin ma suisa kolinud Lauluväljaku kõrvale. Nali. Või siis mitte. Igatahes olid mul olemas nii särk kui ka piletid kui ka plaan minna väljakule võimalikult vara. "Kell kuus kohtume," teatasin sõpradele. "Igaks juhuks Oru väravate juures, sest seal on vähem rahvast."

Kui veidi enne kella kuut peaväravate eest mööda sammusin, oli terve Lauluväljaku esine täis soomlasi, kes mõnusalt murul külitasid. Nagu neil polekski kiiret kontserdile - no kuidas nii saab. Mis mind aga hämmastas, oli see, et järjekorda polnud üldse. Mängisin siis plaanid kähku ümber ja kamandasin sõbrad Mere väravate juurde - sellist luksust, et järtsi pole, tuleb ju ometi ära kasutada. Sisse saanuna aga mu rõõm hajus, sest nänniputka saba ulatus poolde Lauluväljakusse. Ka mul oli tahtmine endale lõpuks ometi üks korralik Rammsteini särk osta, aga ma loobusin sellest plaanist kohe. Käisin küll vahepeal piilumas, äkki on rahvasumm putka ümber väiksemaks jäänud, aga pidin iga kord pettuma. Olgu öeldud, et ülipikk järts oli seal ka pärast kontserti. Igatahes - kuna aega oli meil kõvasti, suundusime hoopis sööma ja õllejahile. Hinnad olid igal poole meeeeletud ja mis mulle veidi vastukarva oli, oli see, et õlledest pakuti (7 euro eest ofc) ainult Sakut. Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma seda kõige kõrgemalt hindan. Raske südamega ostsin selle megakalli õlle, aga süda jooksis verd küll - röövimine päise päeva ajal ju. Ülejäänud aja kontserdini veetsime inimvaatlusi tehes - ma lõin iga paari hetke tagant käsi kokku ja vaimustusin, kui lahedaid riideid ikka kantakse. Ja kui rahulikud ja rõõmsad kõik olid! Mu sõber, kes rokkarieluga eriti kursis pole, ütles etteheitvalt, et kuidagi jube rahulik on siin kontserdil, mille peale ma teatasin, et Rammsteini kontserdi külastajad ONGI viisakad ja rahulikud inimesed. Kuigi eks ma arvan, et meil vedas ka - kindlasti oli kusagil ka joobareid, aga õnneks mina neid ei kohanud.

Soojendusesineja jättis meil suhteliselt külmaks. Esiteks ei saanud me üldse aru, kus ta on, ja kui me ta lõpuks üles leidsime, sai kontsert märkamatult läbi. Nii märkamatult, et keegi vist isegi ei plaksutanud. Selleks ajaks olime ka meie end rahva sekka seadnud, et parimat kohta leida. Selle ka leidsime ja kui olime maha istunud, saime aru, et meie ümber on eranditult soomlased. No mis saaks veel parem olla? Õnneks olid nad (vähemalt kuni kontserdi alguseni) rahulikud ja küsisid meilt vaid korra, kust shotte saab. Pidime neile pettumust valmistama ja teatama, et ei kusagilt. Ja lõpuks, lõpuks, lõpuks ...  Rammstein! Ma võib-olla kordan ennast, aga ma tõesti ei tea ühtegi teist bändi, kes suudaks nii laheda esinemise teha. Leegid, ilutulestik, suits ... vau. Kohe esimese lauluga lasti kogu Lauluväljak musta suitsu täis ja ega rahulikumaks ei läinud kordagi. Õnneks olime valinud vaatamiseks väga hea koha: piisavalt kõrgel, et lava ja kogu show oli näha ja piisavalt kaugel, et leegid päris kõiki juukseid ära ei kõrvetanud. Tuld oli kontserdil ikka nii palju, et ma ei kujuta ette, mida esireas hüppajad tundsid. Isegi mina olin vahepeal pooleldi pimestatud ja kõrvetatud - ja ma seisin ikka päris taga. Mulle meeldis väga, et nad mängisid nii uusi kui ka vanu laule - kartsin enne, et äkki tahavad nad vaid uut plaati promoda ja vanu hitte üldse ei mängi. Kõike sai ja pärast kontserti oli mul hääl taas ära lauldud. Mu lemmikosa kontserdist oli loomulikult "Sonne", aga ka see, kuidas Rammsteini liikmed kummipaatidega rahva seas lavale sõitsid ja "Ausländerit" laulma hakkasid. Väga, väga lahe kontsert oli. Pärast oli tunne, nagu oleks mind veetud läbi leegitseva toru, mis keeras mind üht- ja teistpidi ning sülitas siis pärast välja. 

Ja siis saabus see kurb hetk, mil kontsert lõppes (pärast viit-kuut lisalugu) ja pidi hakkama mõtlema, kuidas Lauluväljakult välja saada. Rahvast oli rohkem kui inimesi ja prügi vedeles maas rohkem, kui ma kunagi enne näinud olin. Õudne. Ma ei taha olla nende nahas, kes seda laga koristama peavad. Küll aga olin ma äärmiselt rõõmus, et me nii lähedal elame ja et ma ei pidanud hakkama mõtlema, kuidas nüüd pärast seda ägedat elamust koju saada. Viis minutit jalutuskäiku ja saingi rõdult jälgida, kuidas juba lava lahti hakati võtma. Lava, muide, vääriks omaette postitust, sest see oli ikka mastaapne.

Aga lõpetuseks mõned meeleolupildid:

Sissepääsu ees uhkes üksinduses

Jehuu, me oleme sees!

Milline lava!

Rammstein palus küll mitte pildistada kontserdi ajal, aga ma salaja tegin ühe pildi, sest see lava oli ikka hullumeelselt äge.

Esimese maailma mured

 Mulle toodi kolm kilo murakaid. Isegi mina, kes ma olen kõige marjakaugem inimene tervel Maarjamaal, tean, et murakad on lisaks oma meeletule kasulikkusele ka tohutult kallid, nii et nüüd pean ma välja mõtlema, mida nendega pihta hakata, et need raisku ei läheks. Juba olen ma kõik köögitasapinnad murakatega katnud, et need järelvalmiksid, aga edasi? Peaks vist moosi tegema, aga ma pole seda kunagi teinud ning ennast teades ... keeran ma raudselt midagi pekki. Vaatasin, et soovitatakse ka murakalikööri teha, aga ma juba tean, et seda ei tarbiks me kodus mitte keegi. Nii et siis ikkagi moos.

Kui te minust nüüd järgmised paar kuud midagi ei kuule, siis läks moositegu totaalselt aia taha ning ma vaevlen ahastuses.

Teine esimese maailma häda on see, et mul on magamistoa küljes väga mõnus ja suur rõdu, aga ma ei oska sellega mittttte kui midagi peale hakata, et see mõnusaks ju mugavaks muuta. Hetkel olen sinna ostnud laua ja toolid, et vahel seal hommikukohvi nautida, aga muidu näeb see hämmastavalt kõle ja tühi välja. Ma pole suutnud seda isegi pildistada, et edasi anda, kui tühi see on. Teiseks tundub mulle ruumi (?), mida ma saan aastas u 2 kuud kasutada, sisustamine veidi mõttetu. Samas midagi tahaks selle rõdunatukesega teha, et ilusam oleks. Miks mul küll pole sisekujundamissoont?

Kolmas ülimalt suur mure on mul veel. Ma armastan oma vanust aina rohkem ja rohkem, mida suuremaks see muutub. Paraku aga hakkab vanuse lisandumisega gravitatsioon tugevamini tööle ja elatud aastad väljenduvad aina enam ja enam mu näol ja kehal. Selle pika ja ebaloogilise sissejuhatusega tahtsin ma öelda, et ilmselt oleks nüüd just viimane aeg teha ära üks oma Suurtest Soovidest: lasta endast aktifoto(d) teha. Ilusad, stiilsed, kunstipärased jne jne. Hakkasin isegi guugeldama, et kus siis saaks ennast pildistada lasta (samal ajal eirasin oma meestuttavate pakkumisi, kes muutusid korraga väga lahkeks ja pakkusid ennast pildistajateks) ... igatahes, pärast veidikest guugeldamist andsin ma alla, sest 1) kõik tundus jube kallis ja 2) ma üldse ei tea, kas ma tegelikult ka julgeksin ennast ka fotograafile alasti näidata. Mul on nimelt oma keha suhtes megakompleksid ja kui mul fotograafiga sobivat klappi ei tekiks, istuksin stuudios, vammused seljas, ja keelduksin igasugusest pildistamisest. 

Ühesõnaga, kui keegi teab head (nais)fotograafi, kes on minusuguste häbelike daamidega, kes üldse poseerida ei oska, harjunud, võib kontakti jagada.