13 juuli 2022

Esimese maailma mured

 Mulle toodi kolm kilo murakaid. Isegi mina, kes ma olen kõige marjakaugem inimene tervel Maarjamaal, tean, et murakad on lisaks oma meeletule kasulikkusele ka tohutult kallid, nii et nüüd pean ma välja mõtlema, mida nendega pihta hakata, et need raisku ei läheks. Juba olen ma kõik köögitasapinnad murakatega katnud, et need järelvalmiksid, aga edasi? Peaks vist moosi tegema, aga ma pole seda kunagi teinud ning ennast teades ... keeran ma raudselt midagi pekki. Vaatasin, et soovitatakse ka murakalikööri teha, aga ma juba tean, et seda ei tarbiks me kodus mitte keegi. Nii et siis ikkagi moos.

Kui te minust nüüd järgmised paar kuud midagi ei kuule, siis läks moositegu totaalselt aia taha ning ma vaevlen ahastuses.

Teine esimese maailma häda on see, et mul on magamistoa küljes väga mõnus ja suur rõdu, aga ma ei oska sellega mittttte kui midagi peale hakata, et see mõnusaks ju mugavaks muuta. Hetkel olen sinna ostnud laua ja toolid, et vahel seal hommikukohvi nautida, aga muidu näeb see hämmastavalt kõle ja tühi välja. Ma pole suutnud seda isegi pildistada, et edasi anda, kui tühi see on. Teiseks tundub mulle ruumi (?), mida ma saan aastas u 2 kuud kasutada, sisustamine veidi mõttetu. Samas midagi tahaks selle rõdunatukesega teha, et ilusam oleks. Miks mul küll pole sisekujundamissoont?

Kolmas ülimalt suur mure on mul veel. Ma armastan oma vanust aina rohkem ja rohkem, mida suuremaks see muutub. Paraku aga hakkab vanuse lisandumisega gravitatsioon tugevamini tööle ja elatud aastad väljenduvad aina enam ja enam mu näol ja kehal. Selle pika ja ebaloogilise sissejuhatusega tahtsin ma öelda, et ilmselt oleks nüüd just viimane aeg teha ära üks oma Suurtest Soovidest: lasta endast aktifoto(d) teha. Ilusad, stiilsed, kunstipärased jne jne. Hakkasin isegi guugeldama, et kus siis saaks ennast pildistada lasta (samal ajal eirasin oma meestuttavate pakkumisi, kes muutusid korraga väga lahkeks ja pakkusid ennast pildistajateks) ... igatahes, pärast veidikest guugeldamist andsin ma alla, sest 1) kõik tundus jube kallis ja 2) ma üldse ei tea, kas ma tegelikult ka julgeksin ennast ka fotograafile alasti näidata. Mul on nimelt oma keha suhtes megakompleksid ja kui mul fotograafiga sobivat klappi ei tekiks, istuksin stuudios, vammused seljas, ja keelduksin igasugusest pildistamisest. 

Ühesõnaga, kui keegi teab head (nais)fotograafi, kes on minusuguste häbelike daamidega, kes üldse poseerida ei oska, harjunud, võib kontakti jagada.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Googelda fotograaf Katrin Viili, äkki klapib temaga?

Anonüümne ütles ...

Sinu kirjelduse järgi tundub, et alustuseks sobiks ehk Kadri Purje, kes just hästi palju tegeleb debütantidega ja nendega, kes endas alguses kõhklevad, aga saavad seejärel väga positiivse kogemuse. Uuri lähemalt: https://www.kadripurje.com/.

Kui esimese pildistamise järel huvi säilib ja julgus kasvab, siis soovitan ikkagi valida selle järgi, kelle pildid kõige rohkem kõnetavad ja kelle juurde minek kõige põnevam tundub. Raha on kaduv väärtus, need pildid jäävad aga igaveseks ja milleks hiljem kahetseda, et pagan - õigel ajal jäid tegemata! :)

kertu ütles ...

See on kindlasti üks asi, mida ma elus kahetsen, et pole lasknud endast aktifotosid teha. Just umbes sellises vanuses, nagu sina praegu.
Seega, minu soovitus, ära selle pealt kokku hoia. Tee kindlasti ära.
tervitustega, kellakagu

Madli ütles ...

Ma hakkan kohe soovitusi uurima, suur aitäh!

Jah, ma arvangi, et teen endale pildistamise sünnipäevakingituseks. Teine variant oleks minna üksi reisile, aga reisida jõuab terve elu, alastipilte teha ... enam mitte nii kaua.

Anonüümne ütles ...

Ma olen ka kuulnud, et Kadri Purjet soovitatakse. Päriselus on ta ka tore inimene :)