27 juuli 2022

Ma panen su laulu sisse

 


Mul on viimasel ajal olnud palju väga sügavaid ja huvitavaid vestlusi, mis on tekitanud niisuguseid ja naasuguseid mõtteid, mida tahaks ka siin lahata, aga kui juba blogilehe lahti võtan ja sõrmed klahvidele asetan, tabab mind kõhklus. Kas üldse peaks südamest südamesse peetud vestlusi, isegi kui need on väga anonüümseks muudetud, kogu maailma (või vähemalt selle osaga, kes siia blogisse eksib) jagama? Kas peaks? Enamasti leian ma, et ei. Ja meenutan neid kordi, kui ma olin noorem ja mingitel arusaamatutel põhjustel leidsin, et olen äge, kui lahkan blogis teiste inimeste eraelu. Ja mõtlen, kas mina tahaksin, et keegi minuga peetud vestlusi kusagil internetiavarustes arutataks. Kas tahaksin? Enamasti on vastus ei.

No ja siis ma kirjutangi hoopis Rammsteinist ja oma esimese maailma muredest ja suhetest ja minevikust ja tööst ja kõigest, mis minusse puutub. 

Pärast neid aukukukkumisi, mis oma oma blogi algusaegadel tegin, olen ma väga tõsiselt suhtunud inimeste privaatsusesse. On inimesi, kelle puhul ma tean, et neil pole midagi selle vastu, kui neid blogis nimepidi nimetatakse või mainitakse, et olime seal, tegime seda, aga kui ma 100% ei tea, kas inimene tahab mu blogis figureerida, siis ma temast ka ei kirjuta, olgu ta siis mu sõber, peika või töökaaslane. Ei nimepidi ega ka mingit muudpidi. Ma nimelt usun, et inimese õigus privaatsusele ja kontrollile, mis info temast internetis ringleb, on suurem, kui minu õigus oma blogisse teistest inimestest kirjutada. 

Teine asi on ka selles, et "ma olen harjunud suhtlema arstide, näitlejate ja kuulsustega". Nali. Aga nii mu töökohas kui ka tutvusringkonnas on inimesi, kes on oma eraelu suhtes privaatsemad kui keskmine inimene. Kas ma oleksin normaalne inimene, kui ma põnevuse huvides neist kirjutaksin? Kindlasti mitte. Ja näiteks mu elukaaslane, üldse mitte kuulus, täiesti tavaline ja korralik inimene, kes on ilmselt kõige kõrgema moraaliga isend, keda ma kohanud olen, on samuti oma elu suhtes väga privaatne - ei jaga seda ise ega ole rõõmus, kui teised seda teevad. Kas ma jätan ta nüüd sellepärast maha, et ma temast kirjutada ei saa? Kindlasti mitte. Inimestel on erinevad piirid ja mina austan neid. 

Ja kui ma jõuan nüüd iseenda juurde, siis kuigi ma pean blogi, kasutan sotsiaalmeediat ja panen üles pilte endast, siis ei tahaks ma üldse, et keegi teine minust kusagil avalikult kirjutaks või mu pilte jagaks. Kui ma oleks kellegagi suhtes, kes avalikku blogi peaks, siis ma suisa keelaks seda. Miks? Sest mul on selleks õigus. Rohkem põhjendusi polegi vaja. Miks peaks keegi üleüldse põhjendama, et ta ei taha olla tegelane kellegi internetipäevikus. Miks?

Kommentaare ei ole: