Kodust

 Eile jalutasin ma töölt koju, ühes käes avatud šampapudel ja teises käes pusle, ning lootsin, et keegi mind ei pildista ega pane sotsmeediasse üles allkirjaga a la "milline õudne lapsevanem, ei suuda lapsega jalutamagi minna ilma alksita". Tegelikult oli asi selles, et ühel töökaaslasel oli sünnipäev ning ta pakkus oma ülejäänud alksi mulle kaasa. Loomulikult olin ma nõus, aga paraku unustasin ma, kui ebamugav on minna lahtise pudeliga jalgsi koju. Aa, Ernst oli ka, et pilt ikka täiuslik oleks.

Tegelikult olen ma praegu veidi nostalgilises meeleolus, sest Nodsu kirjeldas blogis oma Pärnu lapsepõlvekodu ja ... see on ka minu lapsepõlvekodu, nii et mul tuli kõik see silme ette. See mõnus rannatee, mis oli pooleldi kõrkjatesse kasvanud, millest paremale poole jäi hiiglaslik mahajäetud ja veidi õudne tondiloss, Jelgava pood, mänguväljak kiikedega, mis minu ajal olid täiesti katki. Kusjuures - 90ndatel olid põhimõtteliselt kõik hoovid katkiste kiikedega, nii et kui kellegi hoovis sattus olema terve kiik või koguni karussell, siis kümbles ta luksuses. Aga Pärnu ... ma mäletan, et meie olime selles väikeses kahetoalises korteris kuuekesi või isegi rohkemakesi, aga nii tore oli! Ühised suvesünnipäevad ja jaanipäevad, õhtused rannaskäigud ja palju, palju muud. See oli ka minu lapsepõlv. Kui mult küsitakse, kust ma pärit olen, vastan ma alati, et Pärnust, sest vot seal oli tõeline kodutunne. 

Kahju, et Pärnu kodu kadumisega kadus ka kodutunne.

Uus nädal

 Püha issand jumal, milline sinine esmaspäev eile oli! Vähemalt on see nüüdseks läbi ja ausalt, ma pole vist ammu nii pahas tujus olnud kui eile. Ja kuna ma olen kogu aeg kerges raskemeelsuse vines, siis see ütleb juba midagi.

Vahepeale üks numps foto Linnanmäki lõbustuspargist, kus me pühapäeval käisime.

Aga eilse kooliteema jätkuks käisime Ernstiga veel kooliasju ostmas. Ma tegelikult tahaksin enda jaoks veel teha kokkuvõtte, kui palju lapse esimesse klassi saatmine aastal 2022 maksab, aga ma kogu aeg avastan, et midagi veel ja veel on vaja, nii et ... võib juhtuda, et see kokkuvõte tuleb alles kevadel. Vähemalt on ostetud koolikott ja dressid ning tellitud koolivorm ja tekkel. Kas sellest piisab? Ilmselt mitte. Mul on tunne, et ma olen suuremas ärevuses kui Ernst ise, kes hetkel rahumeeli mul tööl raamatut loeb.

Teate, mis on parim osa Ernsti jaoks, et ma Lasteekraanis töötan? See, et ta saab kohe teada, millal mingi äge multikas või film tuleb. Ta ise arvab ka, et ta saab mult multikaid tellida ehk öelda, mis multad üldse meil olla võiksid, aga noh, nii hästi tal ka veel ei lähe. Aga igatahes võib öelda, et mul on laste seas väga popp töökoht.

Ma nüüd naudingi oma poppi töökohta edasi ja vaatan üht filmi, et hinnata, kas see sobib lastele või mitte. Stay tuned!

Koolimured

 Sel sügisel läheb Ernst kooli ja põhimõtteliselt kevadest saati olen ma mõelnud, kuidas ta seal küll hakkama saab. Esiteks muidugi akadeemiliselt - kui uskuda sotsiaalmeediat, siis loeb enamik 6-aastaseid lapsi juba raamatuid, kirjutab vigadeta ja teab peast korrutustabelit (ja rohkem veel). Ma ju ei tea - äkki eeldataksegi esimese klassi lastelt juba selliseid teadmisi? Äkki eeldatakse, et nad oskavad keskenduda ja saavad kohe kõigest aru? Mina läksin esimesse klassi 96. aastal ja siis olin ma klassis üks vähestest, kes lugeda oskas, aga praegu, ma olen aru saanud, peavad esimesse klassi minevad lapsed ikka palju rohkemat oskama. Ja kas Ernst oskab? Ta oskab lugeda korralikult, arvutada keskmiselt ja kirjutada ka, aga  ... on see piisav? Ta käis küll eelkoolis, aga mingit erilist treeningut ma temaga teinud pole, peale selle, et ma teda aeg-ajalt lastekirjanduskeskusesse vean ja raamatu pihku topin.

Aga see polegi põhiline, mis mind ärevaks muudab. Ma mäletan enda esimesest kooliaastast, kui tohutult mind häirisid lärm ja mingid kirjutamata grupireeglid, mis klassikaaslaste vahelistes suhetes tekkisid ja millest ma kuidagi aru ei saanud. Miks on oluline, kes kellega mängib ja miks liiga hästi õppimine üldse hea pole? Miks mõned inimesed on ühel päeval parimad sõbrad, aga järgmisel päeval räägivad teineteist taga ja loobivad pastakatega? Ma ei olnud ka lasteaias käinud, nii et koolielu intriigid olid mulle alguses äärmiselt arusaamatud ja kuna ma ei tahtnud nende kahtlaste reeglite vastu eksida, otsustasin ma, et parim viis on püüda olla võimalikult nähtamatu. See sobis mulle ka sellepärast, et ma olengi loomult pigem tagasihoidlik.

Ernst on sama tundliku loomuga kui mina, aga kui mina elan oma tunded sisse, siis tema välja ja mitte nii, et ta ütleks, kui talle mingi konkreetne asi ei meeldi. Oma frustratsiooni elab ta välja trotsiga või püüdega mõne teise, täiesti asjassepuutumatu tegevuse käigus oma võimu näidata. Ja ta solvub jube kergesti, kui tal mingi asi välja ei tule. Nii kujutagem nüüd sellist inimest, kes on keskmisest tundlikum ja kergemini solvuvam, ette koolikeskkonnas - kas tal tuleb ette olukordi, kus mõni asi välja ei tule? Kas õpetajad soosivad seda, kui õpilane ütleb, et ta ei tee mingit asja edasi, sest ta niikuinii ei oska? Kas teised lapsed tahavad mängida lapsega, kes tahab juhtida, aga ei oska kompromisse teha? Mida rohkem ma nendele küsimustele mõtlen, seda rohkem saan ma aru, et ... i'm screwed. Ja noh, lasteaiakogemus ütleb mulle, et õpetajad ei lahenda ise probleeme, vaid räägivad neist lapse emale. Just emale, mitte isale. 

Ütleme nii, et ma pole kooli alguse suhtes kõige optimistlikumalt meelestatud.

Samas tulles tagasi akadeemilise poole juurde. Mulle nii tohutult meeldib see aeg, kui lapsed ei oska veel õigesti kirjutada, nii et nad kirjutavad foneetiliselt:

Sügis tuleb

 

Ma mõtlesin, et ma ei alusta oma tänast postitust soigumisega, kuidas ma küll ei jõua iga päev postitada, AGA siis sain ma aru, et enda ees ma ikka vabandama ei pea, nii et ma soiun nüüd ja edaspidi terviseks. Kui kedagi häirib, siis tasub mõelda, miks teda nii väikesed asjad häirivad.

See tavapärane sissejuhatus tehtud, tahtsin ma hoopis hindadest rääkida. Ma eelmises postituses veidi mainisin ka, et kohvikutes on jõhkrad hinnad, aga tegelikult pole need vaid kohvikud, mis hinnad lakke on löönud. Ja noh, ma saan ja võin kohvikutest loobuda, kui need liiga kalliks lähevad. Ma võin loobuda väljas söömisest. Reisimisest. Riiete ostmisest. Ma võin hakata ostma soodsamaid söögiasju ja tegema teadlikumaid valikud menüü osas. AGA ma ei saa jätta söömata või elada kütmata korteris. Ma ei saa jätta elektrit kasutamata. Need on aga need kulud, mille hinnatõus mind ärevusse viib. Ja ma tean, et oleks patt nõuda soodsat gaasi ja elektrit, kui me ju ometi kõik teame, miks need nii kallid on, aga fakt on ka see, et mingil hetkel võin ma ju kõigest loobuda, aga raha kõrgete arvete eest tasumiseks pole ikkagi. Ja siis ma vaatan ringi, kuidas restoranid, kohvikud ja lennujaamad on täis, ning mõtlen, kas ma olen ainus, kes paanitseb. Kas kõikidel teistel on mingid meeletud rahavarud, mida nad saavad hinnatõusu peale kulutada? 

Ma kohe päriselt olen ärevil, mis saab sügisel. 

Filmisoovitus

 Tööga seotud põhjustel olen ma viimasel ajal aina rohkem kursis lastefilmide ja -sarjadega. Multikad pole mulle kunagi meeldinud ega ilmselt hakka ka meeldima, küll aga olen ma meeldiva üllatusena avastanud, et nii mõnedki lastefilmid on tegelikult väga head ja sobivad vaatamiseks ka täiskasvanutele.

Meile tuleb päris palju häid Euroopa lastefilme ja olen neid ikka proovinud järgimööda vaadata ja tänane leid oli Saksa film "Kodukandi liiv". Ma alguses mõtlesin, et ei tea, kas see üldse lastefilm on, sest teema, mida seal puudutatakse, on väga tõsine ja isegi traagiline, aga samas - ei saa lapsi ka vati sees kasvatada ja nt 10+ vanusele on minu arvates see film igati paras. 

Tegevustik toimub 1979. aasta DDRis ja peategelasteks on kaks 10-aastast poissi, kes tahavad kaevata tunneli Austraaliasse. Sisu polegi tegelikult selle filmi puhul nii primaarne ja ma ei tahaks seda ka spoilerdada - pigem on väga huvitav vaadata, kuidas paistab sotsialistlik režiim lapse pilgu läbi. Miks ei tohi ta äkitselt enam oma sõbraga suhelda? Miks mõnda kohta saab reisida ja teise ei saa? Miks on binokliga teisele poole müüri vaatamine kuritegu?

Ühesõnaga - kurb, aga samas väga kaunis film. Soovitan soojalt.

Ja vaadata saab, nagu ikka, SIIN. 

Kõigest ja eimillestki

 Eilne kirjutamine läks taas suve nahka - kuna ilm oli nii mõnus, otsustasin ma kohe pärast tööpäeva Rummusse sõita. Hea valik - mulle on Rummu karjäär alati meeldinud, aga tore on näha, et sinna igal aastal midagi juurde lisatakse, olgu need siis toolid, riietuskabiinid, vesirattad või kohvik.

Tööst rääkides - mul saab septembri täpselt aasta Lasteekraanis töötamist ja oi, oi, oi, milline aasta see on olnud! Tööd ja õppimist on olnud meeletult. Enne olin harjunud sellega, et keegi ütleb mulle, mida tegema peab - mitte kogu aeg, aga no üleüldiselt. Kas on vaja kampaaniat teha, midagi alla hinnata, mida võiks turundada, millist reklaami teha jne jne. Nüüd aga on pm kogu otsustamine minu käes, sest ma olen LE ainus toimetaja. See ei tähenda loomulikult, et kellelgi teisel mingit sõnaõigust ei oleks, aga  ... Ja mulle nii väga meeldib seda kõike üksi hallata! Loomulikult löövad lained vahel üle pea kokku, kui mõni suurem projekt on ees või kui mingi asi jääb lootusetult hiljaks, aga see tunne, et ma saan kõik ise teha ega pea kellegi peale lootma või kellegagi arvestama, on hindamatu.

Aga vahel, kui tööd, olmet, igasuguseid asjaajamisi ja muud tüütut sehkendamist on liiga palju saanud, tunnen ma küll, kui tore oleks võtta näiteks aastakese vabaks ja lihtsalt puhata. Paraku uudiseid lugedes tekib tunne, et peaks lisaks olemasolevale töökohale veel paar juurde võtma, et elektri ja gaasi eest maksta jõuaks. Ja kuigi ma ei tahaks vinguda, kui kallis kõik on, siis näiteks kohvikutes käimist olen küll piirama hakanud, sest mu meelest ei ole väga mõistlik maksta koogi eest 7 eurot ja kohvitassi eest 4 eurot. Kogu austuse juures kohvikute vastu ja kogu mõistmise juures, mida nad läbi on pidanud elama - minule pole sellised hinnad taskukohased. Sellest on muidugi kahju, sest mulle tõesti meeldib kohvikutes ja söögikohtades käia - osalt sellepärast, et ma ei oska ega viitsi ise süüa teha, aga teisalt ka sellepärast, et ma tahan toetada Eesti kohvikukultuuri. 

Tänaseks taas kõik.

Kolmas päev ehk pildipostitus

Kui öösel üles ärkasin, meenus mulle, et ma olin lubanud (endale) ju iga päev kirjutada ..  ja siis üle lasknud. Teen siis selle praegu tasa. See on mul tegelikult äärmiselt halb omadus - millegi alustamine ja mitte lõpule viimine. Kuna ma aga proovin seda endast välja juurutada, siis otsustasin mitte järele anda esimesele tungile - kogu blogi kinni panna - vaid midagi ikka välja pigistada. Las täna olla näiteks üks tore suvine pildipostitus. Kõik pildid on tehtud sel suvel ja peaks andma veidi aimu, millega ma siiani tegelenud olen.

Teine päev

 Nii, lubasin eile suure suuga meestest rääkida. Kuigi - mida mul neist ikka rääkida? Alati, kui teised oma põnevast vallaliseelust räägivad, olen ma vait, sest oma lühikese elu jooksul olen ma vallaline olnud minimaalse aja. See muidugi ei tähenda, et ma mehi kui selliseid üldse kohanud poleks - ikka satub mõni ette ja kõik need kohtumised, olgu need nii põgusad kui tahes, on mulle ikka midagi õpetanud. Nii nende enda kui ka minu kohta.

Aga milline on siis minu jaoks ideaalne mees? Esimene ja kõige olulisem tingimus: mulle meeldivad mehed, kellele mina meeldin. Ma tean, et see kõlab egoistlikult, nii et pean vist pikemalt seletama: ma ei arva, et ma peaksin kõikidele inimestele meeldima. Hell, mulle endale meeldivad väga vähesed inimesed! Küll aga eeldan ma, et kui keegi on juba valinud minuga koosolemise, siis ta ei hakka rääkima, kuidas mul võiksid olla pikemad juuksed, ma ise võiks olla kõhnem/paksem, ma ei teeks nii palju tööd, tegeleksin mingite teiste huvialadega, oleksin sotsiaalsem ja mitte nii introvertne. Kohe, kui mingi selline kommentaar tuleb, on minu poolt nägemist. Ma pole mingi nukk, keda vastavalt oma soovidele painutada. Kui selgub, et mingid omadused minu puhul pole päris need, mis meeldiks ja kui juhtub, et nendega leppida ei suudeta - palun väga, ma ei sunni kedagi endaga koos olema. Täiesti okei on ühel hetkel otsustada, et see inimene (mina) pole siiski õige. Ma olen olnud suhtes, kus partner heitis mulle ette, et ma olen tema idiootidest sõpradega liiga üleolev ja kasutan liiga keerulisi sõnu - miks ma pean olema nii tark, see pole üldse viisakas. Mida sellise inimesega teha? Pikalt saata, muud varianti ma ei näe. 

Aga tulles tagasi selle eile pillatud lause juurde, mida ma hetkel kordama ei hakka, siis väga oluline on ka see seletamatu "miski". Kardetavasti sellepärast ma Tinderisse kerge skepsisega suhtungi, et piltide põhjal pole üldse aru saada, kas inimeses seda miskit on või mitte. Inimene võib olla piltilus, pikk, ilusate silmadega, prillidega ja kõik need asjad, mis mulle objektiivselt meeldivad ... ja samas täiesti ebaseksikas ja igav. Ja ka vastupidi. Mulle meenub üks kunagine peoõhtu, mil maandusime sõbrantsiga kokteilitamiseks ühte Tallinna vanalinna meelelahutusasutusse. Seal sattusime omakorda ühte lauda ühe mehega, kes esmapilgul meile erilist muljet ei avaldanud. Me polnud toona vist niikuinii erilises sebimistujus, aga ta poleks vastanud ka meie väga hulludele tingimustele. Aga! Õhtu jooksul selgus, et tegu oli äärmiselt humoorika ja šarmantse meesterahvaga, kes oli mehelikum kui nii mõnedki teised, kellega elu jooksul kokku puutunud olin. Ma tundsin suisa piinlikkust, et enne ta oma sihtgrupist välistanud olin. sain õppetunni, et ei tasu ikka raamatut kaante järgi hinnata. 

Aga see miski ... igaühe jaoks on see erinev. Minu jaoks on kindlasti oluline, et mehel oleks süda õiges kohas, ta oleks hea inimene, kõrge moraaliga, usaldusväärne ja minuga sarnase (loe: nilbe) huumoriga. Ta ei tohiks mind jumaldada: ma olen paraku kohanud ka mehi, kes on alguses mind mingisuguseks taevast langenud ingliks pidanud, aga seejärel rämedalt pettunud, kui saanud teada, et ma olen ikkagi inimene oma vigade ja eripäradega.

Ülalolev pilt puutub teemasse vaid nii palju, et ideaalmehi võib leida kõige imelikumatest kohtadest, ka rabast.

Vormsi, mu arm

 Pealkiri on kergelt eksitav, sest kuigi me käisime tõesti nädalavahetusel Vormsil, ei oska ma sellest kuidagi sündsat kokkuvõtet teha. Olgu vaid öeldud, et millegipärast elab Vormsil rohkelt hiigelparme, nii et pool ajast veetsin vähemalt mina nende eest põgenedes.

Suvi on mulle aga nii väsitavalt mõjunud, et iga hommik ja õhtu võitlen ma unega ning loen tunde, millal saaks magama minna. Vahepeal loen ka artikleid, mida tähendab, kui inimene on kogu aeg unine. Kas ma saan neist artiklitest teada, et mul on mõni ravimatu haigus? Loomulikult. Tegelikult on asi ilmselt mu unehäiretes, mis hooti aina hullemaks muutuvad, aga miks mitte vahepeal guugeldada ja endale põnevaid haigusi diagnoosida.

Jäin mõtlema, et ma ei ole vist mitte kunagi oma täiskasvanuelu jooksul maganud tervet ööd järjest. Parimal juhul ärkan u pooleks tunniks, et juua ja tualettruumi külastada, tavaliselt aga on ärkvelolekupausid paaritunnised. See pole tegelikult üldse tore. Mul on tekkinud teatav ärevus iga kord, kui ma liiga hilja magama lähen, sest ma tean, et niikuinii ärkan ma millalgi keset ööd üles, saan ülivähe magada ja olen tööl nagu veest väljatõmmatud laip. Päriselt - ma imestan, kuidas mind seal üldse talutakse.

Aga Vormsi oli tore ja üleüldse avastan ma Eestis ringi kolades, kui ilus siin on ja kui palju on veel kohti, kuhu ma jõudnud pole. 

Tegelikult tahtsin ma tänase postituse julmalt üle lasta, sest ma olin - nagu mainisin - kergelt laibastunud. Samas aga tean ma ennast piisavalt hästi - kui ma juba esimese päeva üle lasen, pole järgmistel päevadel lootustki. Ma luban, et järgmistel päevadel olen sügavmõttelisem. Juba praegugi tahtsin ma hoopis meestest kirjutada, aga ma pole vastavas konditsioonis.

Ah et miks meestest? Kuulsin nimelt üht toredat lauset, mis vajab pikemat analüüsi: "Mõne puhul on nii et vaatad ja vaatad ning lähed kuivaks nagu liivapaber."

Olgu mainit, et see lause ei pärine meie ebasündsast nädalavahetusest, vaid ühest viisakast vestlusest. Aga sellest juba homme.