05 august 2022

Kõigest ja eimillestki

 Eilne kirjutamine läks taas suve nahka - kuna ilm oli nii mõnus, otsustasin ma kohe pärast tööpäeva Rummusse sõita. Hea valik - mulle on Rummu karjäär alati meeldinud, aga tore on näha, et sinna igal aastal midagi juurde lisatakse, olgu need siis toolid, riietuskabiinid, vesirattad või kohvik.

Tööst rääkides - mul saab septembri täpselt aasta Lasteekraanis töötamist ja oi, oi, oi, milline aasta see on olnud! Tööd ja õppimist on olnud meeletult. Enne olin harjunud sellega, et keegi ütleb mulle, mida tegema peab - mitte kogu aeg, aga no üleüldiselt. Kas on vaja kampaaniat teha, midagi alla hinnata, mida võiks turundada, millist reklaami teha jne jne. Nüüd aga on pm kogu otsustamine minu käes, sest ma olen LE ainus toimetaja. See ei tähenda loomulikult, et kellelgi teisel mingit sõnaõigust ei oleks, aga  ... Ja mulle nii väga meeldib seda kõike üksi hallata! Loomulikult löövad lained vahel üle pea kokku, kui mõni suurem projekt on ees või kui mingi asi jääb lootusetult hiljaks, aga see tunne, et ma saan kõik ise teha ega pea kellegi peale lootma või kellegagi arvestama, on hindamatu.





Aga vahel, kui tööd, olmet, igasuguseid asjaajamisi ja muud tüütut sehkendamist on liiga palju saanud, tunnen ma küll, kui tore oleks võtta näiteks aastakese vabaks ja lihtsalt puhata. Paraku uudiseid lugedes tekib tunne, et peaks lisaks olemasolevale töökohale veel paar juurde võtma, et elektri ja gaasi eest maksta jõuaks. Ja kuigi ma ei tahaks vinguda, kui kallis kõik on, siis näiteks kohvikutes käimist olen küll piirama hakanud, sest mu meelest ei ole väga mõistlik maksta koogi eest 7 eurot ja kohvitassi eest 4 eurot. Kogu austuse juures kohvikute vastu ja kogu mõistmise juures, mida nad läbi on pidanud elama - minule pole sellised hinnad taskukohased. Sellest on muidugi kahju, sest mulle tõesti meeldib kohvikutes ja söögikohtades käia - osalt sellepärast, et ma ei oska ega viitsi ise süüa teha, aga teisalt ka sellepärast, et ma tahan toetada Eesti kohvikukultuuri. 

Tänaseks taas kõik.

2 kommentaari:

kristallkuul ütles ...

Kohvik kohvikuks, aga juba kodukohvikute hinnad on sellised, et löövad uimaseks :D Käisin üks päev sõbrannaga Tiskres, oli ka kodukohvikute päev ja üks müüs seal oma täiesti keskpäraseid kaneelirulle hinnaga 3 eurot tükk. Tule taevas appi! :D

Aga 7 eurot koogi eest on ka kohvikus täielik mõrv. Ei saa samuti alla neelata. Samas rahvas on nii rikas, et ei jää vist tühjaks ka kõige ülehinnatumad kohad. Ju oleme siis ise nii vaesed lihtsalt.

Madli ütles ...

Jaa, nt Viimsi kohvikutepäeval oli ka ühes kohvikus koogitükk 4 ja kohvitass 3 eurot. No tõesti. Mu jaoks ongi kodukohvikute mõte see, et saaks soodsamalt kui tavakohvikus.

Jah, restoranid ja kohvikud on rahvast täis ja enamasti on pigem kohtadest puudu. Ja tõesti, kui ma ostaksin korra kuus ühe 7 eurot maksva koogitüki, siis ära ma ei sureks, aga see pole lihtsalt mõistlik. Loopida raha suvalistele koogitükkidele.