08 august 2022

Koolimured

 Sel sügisel läheb Ernst kooli ja põhimõtteliselt kevadest saati olen ma mõelnud, kuidas ta seal küll hakkama saab. Esiteks muidugi akadeemiliselt - kui uskuda sotsiaalmeediat, siis loeb enamik 6-aastaseid lapsi juba raamatuid, kirjutab vigadeta ja teab peast korrutustabelit (ja rohkem veel). Ma ju ei tea - äkki eeldataksegi esimese klassi lastelt juba selliseid teadmisi? Äkki eeldatakse, et nad oskavad keskenduda ja saavad kohe kõigest aru? Mina läksin esimesse klassi 96. aastal ja siis olin ma klassis üks vähestest, kes lugeda oskas, aga praegu, ma olen aru saanud, peavad esimesse klassi minevad lapsed ikka palju rohkemat oskama. Ja kas Ernst oskab? Ta oskab lugeda korralikult, arvutada keskmiselt ja kirjutada ka, aga  ... on see piisav? Ta käis küll eelkoolis, aga mingit erilist treeningut ma temaga teinud pole, peale selle, et ma teda aeg-ajalt lastekirjanduskeskusesse vean ja raamatu pihku topin.


Aga see polegi põhiline, mis mind ärevaks muudab. Ma mäletan enda esimesest kooliaastast, kui tohutult mind häirisid lärm ja mingid kirjutamata grupireeglid, mis klassikaaslaste vahelistes suhetes tekkisid ja millest ma kuidagi aru ei saanud. Miks on oluline, kes kellega mängib ja miks liiga hästi õppimine üldse hea pole? Miks mõned inimesed on ühel päeval parimad sõbrad, aga järgmisel päeval räägivad teineteist taga ja loobivad pastakatega? Ma ei olnud ka lasteaias käinud, nii et koolielu intriigid olid mulle alguses äärmiselt arusaamatud ja kuna ma ei tahtnud nende kahtlaste reeglite vastu eksida, otsustasin ma, et parim viis on püüda olla võimalikult nähtamatu. See sobis mulle ka sellepärast, et ma olengi loomult pigem tagasihoidlik.

Ernst on sama tundliku loomuga kui mina, aga kui mina elan oma tunded sisse, siis tema välja ja mitte nii, et ta ütleks, kui talle mingi konkreetne asi ei meeldi. Oma frustratsiooni elab ta välja trotsiga või püüdega mõne teise, täiesti asjassepuutumatu tegevuse käigus oma võimu näidata. Ja ta solvub jube kergesti, kui tal mingi asi välja ei tule. Nii kujutagem nüüd sellist inimest, kes on keskmisest tundlikum ja kergemini solvuvam, ette koolikeskkonnas - kas tal tuleb ette olukordi, kus mõni asi välja ei tule? Kas õpetajad soosivad seda, kui õpilane ütleb, et ta ei tee mingit asja edasi, sest ta niikuinii ei oska? Kas teised lapsed tahavad mängida lapsega, kes tahab juhtida, aga ei oska kompromisse teha? Mida rohkem ma nendele küsimustele mõtlen, seda rohkem saan ma aru, et ... i'm screwed. Ja noh, lasteaiakogemus ütleb mulle, et õpetajad ei lahenda ise probleeme, vaid räägivad neist lapse emale. Just emale, mitte isale. 

Ütleme nii, et ma pole kooli alguse suhtes kõige optimistlikumalt meelestatud.

Samas tulles tagasi akadeemilise poole juurde. Mulle nii tohutult meeldib see aeg, kui lapsed ei oska veel õigesti kirjutada, nii et nad kirjutavad foneetiliselt:



3 kommentaari:

reet ütles ...

Kas see tainatekst on Ernsti kirjutatud? Super! Kui tegu ei ole just mingi üli-üli-eliitkooliga, siis on ta akadeemiliselt kindlasti täiesti paras esimeses klassis toime tulema.

Koolis, kus mina töötan, pöördume vanemate poole ikka selleks, et last ühiselt aidata või suunata, sest kui lapsevanemad ei tea või ei ole valmis koostööd tegema, siis ei tule õpetajapoolsest probleemilahendusest pikas perspektiivis midagi välja. Küll saab kõik korda, ära üle muretse.

Madli ütles ...

Koolides ongi kindlasti õpetajate ja lapsevanemate koostöö teistsugune kui lasteaedades. Lihtsalt Ernsti lasteaed muutis mind tundlikuks, sest seal ilmselt taheti, et ma käiksin temaga koos lasteaias - muudmoodi ma nende pidevaid kirju põhjendada ei oska.
Tainaretsept on tõesti Ernsti kirjutatud. Sulghäälikute kasutusviis on nunnu.

Nell ütles ...

Lõpetasin sel kevadel teise klassi:D Poisslaps helge peaga aga püsimatu. Seega mõni tähelepanek on jagada.
Lugeda-kirjutada-arvutada peaks esimeses klassis oskama suht primitiivsel tasemel. Nad ikkagi alutavad trükitähtede õppimisest, kuigi suht kiirelt käib see. Teisel poolaastal juba kirjatähed ja endal lihtsam kui tööjuhendi kokku lugeda suudab. Arvestatav hulk tavakooli esimeses klassis veel veerib. Korrutamine tuleb teises klassis.
Mis puutub sotsiaalsesse poolde ja "mina sinuga ei mängi" teemadesse siis ega neild algul üle paarikümne minuti jutti paigal püsimist ei eeldata. Teevad pause, ülesanded vahenduvad,igasugu "sõrmesirutamise mängud" jne. Sotsiaalse poole haldamine oleneb palju klassijuhatajast ja kooli strateegiast.Meil nt mingi kindla intervalli tagant vahetatakse istekohti ja pinginaabreid. Et ei tekiks mingeid "gänge" ja kõik peaks kõigiga vähemalt baastasemel suhtlema. Esimeses klassis oli meil õpetaja abi ka enakimu ajast klassis. Aitas händlida seltskonda ja ja nt häbelikumatel/aeglasematel vajadusel hakkama saada. Minu aeglast harjujat ja kehva keskendujat toetati ja julgustati. Vanemaga koolil koostöö päris tihe, on arutatud lapse individuaalsust ja eripära ning leitud toimivad lahendused.