02 august 2022

Teine päev


 Nii, lubasin eile suure suuga meestest rääkida. Kuigi - mida mul neist ikka rääkida? Alati, kui teised oma põnevast vallaliseelust räägivad, olen ma vait, sest oma lühikese elu jooksul olen ma vallaline olnud minimaalse aja. See muidugi ei tähenda, et ma mehi kui selliseid üldse kohanud poleks - ikka satub mõni ette ja kõik need kohtumised, olgu need nii põgusad kui tahes, on mulle ikka midagi õpetanud. Nii nende enda kui ka minu kohta.

Aga milline on siis minu jaoks ideaalne mees? Esimene ja kõige olulisem tingimus: mulle meeldivad mehed, kellele mina meeldin. Ma tean, et see kõlab egoistlikult, nii et pean vist pikemalt seletama: ma ei arva, et ma peaksin kõikidele inimestele meeldima. Hell, mulle endale meeldivad väga vähesed inimesed! Küll aga eeldan ma, et kui keegi on juba valinud minuga koosolemise, siis ta ei hakka rääkima, kuidas mul võiksid olla pikemad juuksed, ma ise võiks olla kõhnem/paksem, ma ei teeks nii palju tööd, tegeleksin mingite teiste huvialadega, oleksin sotsiaalsem ja mitte nii introvertne. Kohe, kui mingi selline kommentaar tuleb, on minu poolt nägemist. Ma pole mingi nukk, keda vastavalt oma soovidele painutada. Kui selgub, et mingid omadused minu puhul pole päris need, mis meeldiks ja kui juhtub, et nendega leppida ei suudeta - palun väga, ma ei sunni kedagi endaga koos olema. Täiesti okei on ühel hetkel otsustada, et see inimene (mina) pole siiski õige. Ma olen olnud suhtes, kus partner heitis mulle ette, et ma olen tema idiootidest sõpradega liiga üleolev ja kasutan liiga keerulisi sõnu - miks ma pean olema nii tark, see pole üldse viisakas. Mida sellise inimesega teha? Pikalt saata, muud varianti ma ei näe. 

Aga tulles tagasi selle eile pillatud lause juurde, mida ma hetkel kordama ei hakka, siis väga oluline on ka see seletamatu "miski". Kardetavasti sellepärast ma Tinderisse kerge skepsisega suhtungi, et piltide põhjal pole üldse aru saada, kas inimeses seda miskit on või mitte. Inimene võib olla piltilus, pikk, ilusate silmadega, prillidega ja kõik need asjad, mis mulle objektiivselt meeldivad ... ja samas täiesti ebaseksikas ja igav. Ja ka vastupidi. Mulle meenub üks kunagine peoõhtu, mil maandusime sõbrantsiga kokteilitamiseks ühte Tallinna vanalinna meelelahutusasutusse. Seal sattusime omakorda ühte lauda ühe mehega, kes esmapilgul meile erilist muljet ei avaldanud. Me polnud toona vist niikuinii erilises sebimistujus, aga ta poleks vastanud ka meie väga hulludele tingimustele. Aga! Õhtu jooksul selgus, et tegu oli äärmiselt humoorika ja šarmantse meesterahvaga, kes oli mehelikum kui nii mõnedki teised, kellega elu jooksul kokku puutunud olin. Ma tundsin suisa piinlikkust, et enne ta oma sihtgrupist välistanud olin. sain õppetunni, et ei tasu ikka raamatut kaante järgi hinnata. 

Aga see miski ... igaühe jaoks on see erinev. Minu jaoks on kindlasti oluline, et mehel oleks süda õiges kohas, ta oleks hea inimene, kõrge moraaliga, usaldusväärne ja minuga sarnase (loe: nilbe) huumoriga. Ta ei tohiks mind jumaldada: ma olen paraku kohanud ka mehi, kes on alguses mind mingisuguseks taevast langenud ingliks pidanud, aga seejärel rämedalt pettunud, kui saanud teada, et ma olen ikkagi inimene oma vigade ja eripäradega.

Ülalolev pilt puutub teemasse vaid nii palju, et ideaalmehi võib leida kõige imelikumatest kohtadest, ka rabast.

Kommentaare ei ole: