Mul oli vahepeal sünnipäev ja ma sain 33-aastaseks. Vahelepõikena meenus mulle, et kui aasta tagasi üks mu tuttav 35-aastaseks sai ja ma ta kaardile ta vanuse kirjutasin, siis mu sõbrad muretsesid - äkki ta põeb oma vanust. Ma olin siiralt imestunud, sest 35 on ju nii äge vanus! Ja no üleüldse on tore vanemaks saada, sest mõelda vaid, kui palju elukogemust sellega kaasneb. No igatahes, ma olen rõõmus oma vananemise üle ja ütlen kõigile uhkusega, et olen 33. Seda on ehk muidugi ka mu näost näha, Taas vahelepõige: viibisin paar nädalat tagasi ühel meeleolukal koosviibimisel, kus üks noor daam ei suutnud mitte rääkida sellest, kuidas teda kogu aeg nooremaks peetakse. See oli täpselt selline komplimenti nuruv jutt, mida ma püüdlikult ignoreerisin. Miks inimesed tahavad, et neid nooremaks peetaks? Kas siis elukogemus üldse midagi ei maksa?
Ma pikin siia vahele pilte Baierimaast, kus ma oma sünnipäevanädalal viibisin, ärge pange tähele.
Lisaks mu sünnipäevale täitus mul vahepeal ka aasta ERRis töötamist. Milline aasta see oli! Ja ma ei tea, kas selle tõttu, sellest hoolimata või hoopis mingitel kolmandatel põhjustel sain ma tööülesandeid juurde ja see valmistab mulle taas nii meeletut rõõmu. Ma isegi ei tea, miks, aga ilmselt sellepärast, et mu sisemine töönarkomaan sai uue doosi. Ma arvan, et ma olen üks õnnelikest inimestest siin ilmas, kelle töö sisuks (aga mitte ainult) on laste joonistuste vaatamine ja lastele rõõmu pakkumine. Mis saaks veel toredam olla? Isegi mu sisemine pessimism lahtub hetkeks.
Aga Baierimaal oli tore! Eriti tore on see, et sealt räägitakse oluliselt arusaadavamat saksa keelt kui Berliinis. Sel aastal külastasin ma ka esimest korda elus Oktoberfesti, mis polnud üldse selline joomapidu, nagu ma arvasin. Asi võis olla ka selles, et ma käisin seal kolmapäeva päeval, aga ikkagi. Hinnad olid muidugi meeletud, aga õnneks oli sissepääs tasuta, nii et sai ka niisama ringi jalutada ja rahvariietes sakslasi vaadata. Oleksin saanud ka kaineks jääda, sest saadaval oli ka alkoholivabu jooke, aga seda varianti ma ei kasutanud.
Jõule nautisime ka. Nimelt on Rothenburgis, mis on valitud Saksamaa kõige romantilisemaks linnaks, pandud väga suur rõhk jõuludele - erinevad poed, kus müüdi Saksa käsitööd, muuseumid jne olid igal nurgal. Oleksin ma jõulufänn, oleksin ma suurest vaimustusest rabanduse saanud - nii suurt valikut jõuluehteid pole ma kusagil näinud. Mind huvitas aga pigem muuseum, kus tutvustati jõulude ajalugu Saksamaal, näidati vanu jõuluehteid ja räägiti traditsioonidest. Äärmiselt huvitav. Rothenburg ise on ka väga armas linnake, nii et kes sinnakanti satub, soovitan kindlasti minna. Kohale saab Nürnbergist mugavalt rongidega - peab küll paar korda ümber istuma, aga see pole eriline vaev. Saabki Saksa väikelinnu nautida.
Nürnberg ise on ka armas. Eriti meeldisid mulle traditsioonilised pubid, mis on niiiiiiii kitsad, et neid on keeruline ennast ümbergi pöörata. Samas ilmselt see soodustab lõimumist ja tutvumist - pole võimalik, et sa oma kõrtsikaaslaste juttu ei kuule. Hästi lahedad!
