Ma olen avastanud (ja ma pole selle avastusega üldse originaalne, ma tean), et mida kauem ma elan, seda vähem suudan ma leida kunstist elamusi. Vahel midagi sähvatab - nt Fredrik Backmani raamatud - aga üldiselt kaob enamik, mida vaatan, näen, kuulen ja kogen, unustusse. Näiteks neid tundeid, mida tundsin pärast "Triumfikaare" või "Kuristiku rukkis" lugemist või "Tuukrikella ja liblika" vaatamist, pole ma ammu tundnud. Seda tõelise kunsti kogemise tunnet. Kui kõik ahhetasid langustite raamatu ja filmi pärast, mõtlesin mina hoopis, kas need inimesed siis näiteks "Idiooti" pole lugenud? Mitte, et langustite raamat jube halb oleks olnud, aga maailmaklassikaga võrdlusi ei kannata ja isegi kui klassika kõrvale jätta, on tegemist keskpärase teosega. Ei mingit elamust paraku.
Ja sellepärast ma vaatangi vahel, nii paari-kolme kuu tagant eelmises postituses mainitud Marju Lepajõe dokki, sest seda vaadates ma tunnen, kuidas see mind vaimselt puhastab, kuidas kogu olmemüra ja mõttetud küsimused ja probleemid hajuvad ja kuidas hing puhkab.
Ma ei vaata eriti sarju ega filme. "Black Books" on mul varuks neiks hetkiks, mil elu mulle eriti närvidele käib. Mu tavapärane meelelahutusviis on raamatud, aga isegi neist ei leia ma tihti hingeminevaid elamusi. Backmani "Meie teie vastu" oli viimane puudutav elamus, aga seda teadsin ma juba ette. Ja siis on filmid.
Võib-olla on see seotud tööga, et ma põhimõtteliselt istun filmide sees, olen ümbritsetud filmidest ja sarjadest, nii et vabal ajal ei taha ma neist midagi kuulda. Võib-olla olen ma kulutanud liiga palju tunde keskpäraste filmide peale. Küll aga vaatasin ma eelmisel nädalal Norra filmi "Maailma halvim inimene" ja olen siiani haaratud". Kui te loete, et tegu on romantilise draamakomöödiaga, siis ärge uskuge. Romantikat ... seal on, aga mitte domineerivalt. Ma ei nimetaks seda ka eneseotsingufilmiks, sest sõna "eneseotsing" eeldaks mingit otsimist, tegutsemist. See on aga väga moodne film, mis on, vähemalt minu jaoks leidnud üles just selle õige nupu, mis näitab kaasaja ilu ja valu.
Kurbust, üksindust ja igatsust millegi parema järele (kui me vaid teaks, mis see on).
7 kommentaari:
Film "Tuukrikell ja liblikas" - see on tõesti eriline tase, sellel on top 3 parimate filmide hulgas kindel koht.
Mulle oli see halvima inimese peategelane nii ebasümpaatne, et ma ei suutnud seda filmi armastama hakata. Mulle ei meeldi tühja koha pealt võõraste põrutama hakkamine ja selline "üldse ei mõtle, lihtsalt kasutan inimesi ära" käitumine. Äkki see, et film tekitas minus vastumeelsust ja ebamugavustunnet on ka juba hea filmi tunnus. Aga et ta mulle meeldima oleks hakanud, seda mitte.
Mae ka mainis oma blogis, et talle see film meeldis. Hea meelega kuulaks kellegi sügavamt sissevaadet, et miks see siis nii hea oli :) Võtad ette?
Mulle ka ei meeldinud peategelane üldse, ta oli kuidagi apaatne ja elas oma rahulolematust teiste peal välja. Mul oli tema meestest suisa kahju. Aga samas inimesed ongi sellised. Mulle meeldiski see, et peategelane polnud ebareaalne muinasjututegelane või tuntavalt halb inimene ega elanud läbi mingit uuestisündi või elumuutvat kogemust, mis ta heaks muutis. Ta oli ebameeldiv, aga eluline. Ja samas ma sain tema rahulolematuse põhjustest aru - teda ümbritsesid targad ja elus (vähemalt oletatavalt) oma tee leidnud inimesed ning ta ise tundis, et ta pole kuhugi jõudnud, midagi lõpetanud, kuigi tal oli ju nii palju potentsiaali - ta oli ju kooliajal olnud nii tubli tüdruk! Miks tema oma teed leidnud pole? Nii otsibki ta oma kõrvale inimese, kelle kõrval võrdne või temast üle olla ... aga seegi ei rahulda teda. Mulle meeldiski selle filmi inimlikkus ja kerge ebamugavus, mida film tekitas.
Sügavama sissevaate võin kunagi teha, aga ma ei julge lubada, millal :)
Peategelase kirjeldus kõlab väga sarnaselt "Mustlamba" sarja omaga (Fleabag), mis osutus ka üliheaks sarjaks. Eriti mu isa kirjeldas just niiviisi, et peategelane oli alguses jube ebasümpaatne, aga siis hakkas kuidagi avanema ja korda minema. Huvitav, kuidas see sulle meeldiks?
"Mustlammas" on meil ka Jupiteris olemas, nii et vb peaks vaatama. Ma muidugi pole väga suur sarjafänn, aga teen proovi ja annan teada.
Soovin sulle õnne igatahes!
Kas sa meie pereuudiseid juba kuulsid?
Aitäh! Kuulsin, väga toredad uudised! Edastasin ka asjaosalistele õnnesoovid.
Postita kommentaar