Ma ei pea

 Kunagi gümnaasiumiajal ütles meile üks füüsikaõpetaja, kes muidu eriline vaimugeenius ei olnud, suusoojaks, et elus on üldiselt väga vähe asju, mida me tegema peame - enamik on meie enda valik. Millegipärast on see lause, mis tegelikult pole üldse midagi erilist, mind terve elu saatnud. Kui ma oleks popp ja noortepärane, kasutaksin ma siinkohal sõna "inspireerinud", aga paraku tülgastab see sõna mind sedavõrd, et minu leksikast see puudub. Aga siiski. Ja vahel, kui keegi räägib, et ma ometi pean ju seda või teist tegema või et üleüldse elus peab midagi tegema või loen artikleid, et mingiks vanuseks peavad need või teised asjad tehtud olema, mõtlen ma tagasi selle füüsikaõpetaja peale (kelle füüsikaõpetustest ei mäleta ma paraku mitte midagi) ja ütlen, et ega ei pea ikka küll. See on väga vabastav: mõelda, et ma ei pea olema ilus, tark, treenitud, haritud, laia silmaringiga, rikas, sotsiaalne, suure lugemusega, huvitavate hobidega, loomi armastav ja enda vanusest 10 aastat noorem välja nägev naine. Aga ma võin, kui ma tahan. Ma ei pea huvituma investeerimisest, kultuurist,  filmidest, raamatutest, teistest inimestest, reisimisest, meisterdamisest, kodu loomisest, meestest, naistest, teatrist, ettevõtlusest, palgatööst, autodest ega loodusest. Aga ma võin, kui ma tahan. Ma ei pea olema 30ndaks eluaastaks abielus, kolme lapse ema, ettevõtte omanik, viie teaduskraadiga, reisinud läbi terve maailma, teinud autojuhiload, teinud karjääri, harrastanud ekstreemsporti, leidnud põneva huviala ja ostnud 300 paari kingi. Aga ma võin seda kõike olla teinud, kui ma vaid tahtnud olen.

Sest milline inimene on maailmale kasulikum - kas see, kes kasutab kõiki võimalusi ennast arendada, reisib, tarbib ja õpib

või see, kes mitte midagi ei tee?

Ja ma tean, et see viimane küsimus on mustvalge. Ega peegelda minu arvamust.