Kibelen siin juba aastakokkuvõtet kirjutama, aga veidi üle nädala on veel jäänud ja siililegi selge, et nädalaga võib kõike juhtuda. Samas kirjutada nagu tahaks, nii et ma teengi vaikselt-vaikselt kokkuvõtte ja loodan, et järelejäänud aasta tuleb hästi rahulik.
Tegelikult istun praegu koroonaga kodus, nii et erilisi seiklusi ei paista tõesti. Samas on see lõppev koroona ning jõuludeks on juba planeeritud ohtralt istumisi ja olenguid. Inimeste suhtumine koroonasse on ka õnneks ükskõiksem - Leo, kes on kõige koroonakartlikum inimene, keda tean, ei põgenenudki ära, ja ka teised reageerisid suhteliselt neutraalselt. Ma ise olen lihtsalt veidi õnnetu, sest mul oli kavas jõulunädalal veel igasuguseid toredaid jõulutoiminguid teha.
Aga nüüd aastast. Natuke aega tagasi mängisin sõpradega kaardimängu, milles oli küsimus, kas oled praegu õnnelikum kui eelmisel aastal. Veidi järele mõelnuna sain aru, et jah, olen. See pole selline pulbitsev õnn, mida saab tegude ja asjadega üles lugeda, vaid pigem selline õnnis olek, mida kirjeldab Toomas Paul tänases Päevalehes. Mida vanemaks ma saan (ja no 33 aastat on juba selline vanus, et võib filosofeerida), seda enam ma mõistan, et lühiajaline adrenaliin, materiaalsed rõõmud ja muu säärane võib anda küll kiire kaifi, aga pikka õnne ei paku. Õnnelikuks teevad mind ikka sisemine rahu (millega kõik 100% hästi loomulikult pole - aga kellel oleks?), lähedased inimesed, kindlustunnet pakkuv baas ja eneseteostus. Kas see kõik on mul 100% olemas - ei tea. Aga ma tunnen, et iga aastaga liigun ma aina enam selle õndsa oleku poole, mida materiaalsed asjad ei kõiguta. Mis loomulikult ei tähenda, et mulle tilulilu ja ilusad asjad ei meeldiks. Kõik, kes on näinud mu sädelevaid riideid jms võivad kinnitada, et ma olen paras harakas, aga et see ja ainult see mind õnnelikuks muudaks - ei.
Samas oli mängus ka küsimus, kas ma tean, mida ma elult tahan, ning sellele ma ei osanud vastata. Tähendab - ma oskan vastata vaid nii palju, et ma tean, kellega ma soovin seda müsteeriume ja ootamatusi täis eluteed käia, aga mida sel teel ees oodata, seda küll ei tea. Sel aastal on mu elu küll üsna paikne ja rahulik olnud, aga eelmised aastad on mind kõiksuguste plaanide tegemise suhtes üsna ettevaatlikuks teinud. Kõik muutub kiiremini, kui suudad sõrme nipsutada. Praegu olen ma rahul. Ma olen terve aasta otsa suutnud püsida tööl, mis pakub mulle rõõmu, tegevust ja tunnet, et teen midagi head. Ma olen saatnud lapse kooli ja kuigi see on olnud stressirikas periood nii mulle kui ka talle (mulle eelkõige seetõttu, et mulle meenub enda esimese klassi aeg), siis praeguseks tundub, et väga hull see kooli algus ikkagi pole. Ma olen saanud sel aastal veeta palju toredaid hetki oma sõpradega ning saanud aru, et tõelise sõpruse jaoks ei ole vaja kedagi meeleheitlikult kinni hoida, et kui ka elud keerduvad ja liiguvad oma suundades, et tähenda see, et peaks kibestuma ja suhted katkestama.
Aga nüüd konkreetsemalt. Sellel aastal olen ma olnud haige täpselt kaks korda ning mõlemal korral koroonas. Sellest ma rohkem rääkida ei kavatse. Parim kontserdielamus pärineb ühest äärmiselt huvitavast päevast Tartus, mis algas Ümarlaua baaris ja lõppes Promenaadiviies. Kuidas selline liikumine toimus? Üks asi viis teiseni, keegi soovitas mingit kontserti ja nii juhtusidki asjad, mis juhtuvad ainult Tartus. Kontserte oli sel aastal muidugi veel: ei saa unustada Rammsteini ega ka Retrobesti. Või väiksemaid kontserte ja pidusid. Reisida sai ka. Kevadine Malta võlus mind soojuse ja palmidega, Saksamaa erinevad linnad meenutasid mulle, kui väga ma ikka Saksamaad armastan. Suvised reisikesed lähiriikidesse olid toredad ja veel ägedam oli septembris jõulumuuseumi külastada. Ilmselt kõige positiivsem üllatus reisidelt oli Oktoberfest ja seda mitte sellepärast, et ma oleks räigelt seda üritust fännanud, vaid pigem seetõttu, et ma olin oodanud midagi palju hullemat - räiget joomist, laga, rahvamasse jne. Mitte, et joomist ja masse poleks olnud, aga kuna tegemist oli siiski Saksamaaga, siis oli see kuidagi kontrollitum ja tsiviliseeritum. Vähemalt minu silmale.
Huvitav, milline tuleb selle aasta lõpp? Või järgmine aasta? Eesmärke ma endale ei sea või kui, siis selle kõige tavalisema: olla parem inimene. Kas see ka õnnestub, eks ole näha.
