Eelmisel aastal ma kirjutasin vist blogisse ka, et kuigi mul väga palju soove siin elus ei ole, siis üks siiski on: lasta endast aktifotosid teha. See soov on selles suhtes täiesti egoistlik, sest ma ei taha neid kellelegi kingituseks, kalendriks, avalikustamiseks ega millekski muuks. Ainult minu enda silmadele. Kui ma selle soovi siin välja kirjutasin, siis sain ka nii mõnedki toredad fotograafisoovitused, aga kuna ma olen teatavasti üks arg jänes, siis ma võtsin need teatavaks ja otsustasin, et ... vaatan hiljem. Siis, kui ma saledam, ilusam, rikkam ja enesekindlam olen. Nagu selline aeg üleüldse tulemas oleks.
Suve lõpus küsis üks sõber ka, et mis mu pildistamisideest sai, mille peale ma vastasin, et ma vaatasin kõigepealt peeglisse ja siis hinnakirju ning otsustasin, et las jääb see mõte sinnapaika. Hetkel. Kunagi teen kindlasti ära.
Küll aga kuulis mu võib-olla veidi mõtlematult välja öeldud soovi üks inimene, kes teab mind piisavalt hästi selleks, et ka teada, et kui mind piisavalt tagant ei utsita, siis jätan ma mingid asjad tegemata ja siis pärast halan ja kahetsen. Ta võttis härjal sarvist ja kinkis mulle sünnipäevaks kinkekaardi aktipildistamisele. Esmalt olin ma šokis - ei või olla, ma peangi selle ära tegema! Issand, aga ma ei julge! Siis pean ma ju 5 ... ei, pigem 10 kilo alla võtma. Appi! Panin aga aja kirja (et ma ümber ei mõtleks) ja ise samal ajal olin kahevahel, kas minna või äkki ikka mitte. Samas see pildistamine on megakallis, nii et täiesti üle lasta ka ei tahaks. Otsustasin siis, et saagu, mis saab, teen selle pildistamise ära. Väga palju ei suurendanud mu julgust see, et fotograaf pidi olema mees, aga ma lootsin, et ehk ta ei minesta, kui ta üle 30-aastast räsitud kehaga naist näeb.
Eelmisel pühapäeval oligi lõpuks pildistamine. Enne olin ma kabuhirmul ja kummutasin paar klaasi vahuveini. Hiljem lugesin, et tegelikult võiks enne mitte alkoholi juua, sest muidu oled seal uduste silmadega ja lääbakil. Kui fotograafi ukse taha jõudsin, olin veendunud, et ei, mina küll ei suuda riideid seljast võtta. Ei võta ja kõik! Siis käis aga mu peas klõps - mida ma paanitsen? Ma saboteerin sellega ainult iseennast.
2 tundi pildistamist möödus kui linnutiivul ning mitte hetkeks ka ei tundnud ma ennast ebamugavalt. Täna sain ma pildid kätte ja ... natuke on kahju ka, et ma neid kellelegi näidata ei saa. Mitte, et minust ekshibitsionist oleks saanud, aga pildid on nii ilusad ja kunstilised, et raske uskuda, et see mina olen. Tegelikult ... ma veidi vaatan, äkki mõne sündsama pildi saan ikka siia panna.
